Loe katkendit Heinrich von Kleisti "Berliini Õhtulehtedest"
"Berliini Õhtulehed" on saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. Üks omapärasemaid saksa klassikuid (eluaastad 1777–1811) on Eestis siiani ehk kõige rohkem tuttav "Michael Kohlhaasi" ja "Lõhutud kruusi" autorina. LR valik tutvustab tema lühilugusid, mis takirjutas kahel viimasel eluaastal Berliini Õhtulehtede toimetajana oma lehele. 90 lk.Hind 3.20.Saadaval ka e-raamatuna.   KATKEND Lugu viimase Preisi sõja ajast Kui ma kord Frankfurti sõitsin, jutustas ühes külas Jena lähedal kõrtsmik mulle, et mitu tundi pärast lahingut, kui Hohenlohe printsi armee oli külast juba täiesti lahkunud ja prantslased, kes arvasid, et küla on ikka veel preislaste käes, olid selle ümber piiranud, ilmunud külla üksik Preisi ratsamees; ja kõrtsmik kinnitas mulle, et kui kõik sel päeval lahingust osa võtnud sõdurid oleksid olnud nii vaprad kui see, siis oleksid prantslased pidanud lüüa saama, olgu nad kas või kolm korda tugevamad, kui nad tõesti olid. See üleni tolmune sell, rääkis kõrtsmik, kihutas minu kõrtsi ette ja hüüdis: „Peremees!”, ja minu küsimuse peale, mis on, vastab tema: „Klaas viina!”, ja oma mõõka tuppe lüües: „Mul on janu!” Taevane Jumal, ütlen mina, katsuge, sõber, et te siit kaote. Prantslased on ju kohe külas sees! „Ah mis,” ütleb tema, ratsmeid hobuse kaelale heites. „Ma pole päev otsa keelt kastnud!” On teile kurat sisse läinud või, küsin mina. – Hei, Liese! hüüan ma ja lasen talle tuua terve pudeli Danzigi napsi, ütlen „sähke!” ja tahan talle terve pudeli pihku suruda, et ta ainult minema ratsutaks. „Olge nüüd,” ütleb tema pudelit tagasi tõugates ja kübarat peast võttes, „kuhu mul selle putliga minna!”, ja: „Kalla sisse!” ütleb ta, endal otsaesiselt higi kuivatades, „mul pole aega!” Noh, te olete surmalaps, ütlen mina. Sähke, ütlen, ja valan talle klaasi; sähke, jooge ja sõitke minema! Terviseks! „Veel üks!” ütleb see sell, samal ajal kui külasse sajab juba igast küljest mürske sisse. Mina ütlen: veel üks? Kas teil on aru peas –! „Veel üks!” ütleb tema ja ulatab klaasi minu poole. – „Ja täie mõõduga,” lisab ta endal habet pühkides ja hobuse seljast nina nuusates, „sest ma maksan sularahas!” Ah, issand küll, ma lausa tahaks, et kurat teda –! Sähke, ütlen ja valan talle nõudmist mööda veel teise, ja kui see joodud, veel kolmandagi klaasitäie, ja küsin, kas ta on nüüd rahul. „Äh!” vabistab mees ennast. „Naps on õige! – Noh,” ütleb ta ja paneb kübara pähe, „mis ma võlgnen?” Ei midagi, ei midagi, kostan mina. Kasige siit Jumala nimel, prantslased on iga hetk külas sees! „Nojah,” ütleb tema kätt oma saapasse pistes, „tasugu teile siis Jumal,” ja kougib saapast lagedale piibutobi ja pärast tuha väljapuhumist ütleb: „Tooge mulle tuld!” Tuld? küsin mina, kas kurat –? „Tuld jah,” ütleb tema, „sest ma tahan tobi tossama panna.” No sel mehel on küll terve leegion kuradeid –! Hei, Liese! hüüan mina teenijatüdrukut, ja kui mees piipu topib, annab tüdruk talle tuld. „Noh,” ütleb mees, põlema pahvitud piip suus, „tulgu nüüd prantslastele langetõbi peale!” Ja nende sõnadega veab ta endal kübara silmile ja haarab ratsmed, pöörab hobuse ringi ja tõmbab mõõga. On see vast mees! Ütlen mina; üks paganama läbipargitud võllaroog! Kaduge timuka nimel sinna, kus te koht! Kolm jäägrit – kas te ei näe? – seisavad juba värava ees! „Ah mis,” ütleb tema sülitades ja haarab neid kolme oma välkuva pilguga. „Olgu neid või kümme, mina ei karda!” Ja sel silmapilgul ratsutavadki kolm prantslast juba külasse sisse. „Bassa Manelka!” hüüab see sell ja annab hobusele kannuseid ja kappab nende poole; Jumala eest, kappab nende poole ja tungib neile kallale, nagu oleks tal kogu Hohenlohe vägi selja taga; nii et prantslased, kes ei teadnud, kas külas ei või ehk rohkemgi sakslasi olla, oma kombe vastaselt hetkeks jahmatavad, aga tema, Jumala eest, enne kui sa jõuaksid ninagi pühkida, virutab kõik kolm sadulast, kahmab väljakul ringijooksvatel hobustel ratsmetest kinni, kihutab nendega minust mööda, hüüdes: „Bassa Teremtetem!” ja veel: „Kas näete nüüd, peremees!” ja „Hüvasti!” ja „Nägemist!” ja „Ohohoo! Ohohoo! Ohohoo!” – Säherdust meest, ütleb kõrtsmik, pole ma eluilmas enne näinud.   Viinajoodik ja Berliini kirikukellad Üks kunagise Lichnowsky rügemendi sõdur, raiskuläinud ja parandamatu joodik, lubas pärast lugematuid hoope, mis ta sellepärast sai, et tahab oma käitumist parandada ja viinast hoiduda. Ta pidas tõepoolest kolm päeva ka sõna, aga neljandal leiti ta taas purjuspäi rentslist ja üks allohvitser viis ta vahi alla. Ülekuulamisel päriti mehelt, miks oli ta oma lubadusest hoolimata uuesti joomise pahele andunud. „Härra kapten,” vastas ta, „see pole minu süü. Ühe kaupmehe ülesandel läksin ma, kastitäis pernambuco puitu kaenlas, läbi lustaia; siis helisesid toomkiriku kellad ülalt kõrgelt: „Pommerantsid! Pommerantsid! Pommerantsid!” Löö aga löö, saadanas, ütlesin mina ja mõtlesin oma otsusele ega joonud. Kuninga tänaval, kuhu ma pidin kasti viima, jään hetkeks raekoja ette hinge tõmbama ja siis kaigub tornist: „Küm-mel! Kümmel! Küm-mel! – Küm-mel! Küm-mel! Küm-mel!” Mina ütlen tornile: tao aga nii, et pilved puruks – ja mõtlen, Jumala eest, mõtlen oma otsusele, kuigi tundsin janu, ega joonud midagi. Seejärel juhib kurat mind tagasiteel üle Spitteli turu, ja just siis, kui seisan kõrtsi ees, kus oli koos rohkem kui kolmkümmend kundet, hakkab Spitteli tornist kostma: „Anisett! Anisett! Anisett!” Mis klaas maksab, küsin. Kõrtsmik ütleb: kuus penni. Lase tulla, ütlen mina – ja mis minust edasi sai, seda ma ei tea.”   Naljalugu viimasest sõjast Kõige röögatuma nalja, mis vahest niikaua, kui maailm olemas on, üle inimhuulte on tulnud, tegi viimati möödunud sõja käigus üks trummilööja; minu teada toonase Puttkameri rügemendi trummilööja; selline inimene, kellele, nagu kohe kuuleme, ei leia võrdkuju ei Kreeka ega Rooma ajaloost. Pärast Preisi armee purukslöömist Jena all oli mees hankinud endale püssi, millega ta omal käel sõda edasi pidas; nõnda et kuna ta tõmbas maanteel kõik sirakile, kes prantslastest tema laskeulatusse sattusid, ja need paljaks röövis, sai talle jälile jõudnud trobikond Prantsuse sandarmeid ta kätte ja vedas linna, kus ta mõisteti mahalaskmisele, nagu ta oligi ära teeninud. Kui ta oli astunud paika, kus eksekutsioon pidi aset leidma, ja küllap nägi, et kõik, mis ta oma õigustuseks öelda võiks, on asjatu, palus ta jagu kamandavalt kolonelilt ühte armu; ja kui kolonel, samal ajal kui teda ümbritsevad ohvitserid põnevas ootuses kokku astusid, temalt küsis, mida ta tahab, ajas ta endal püksid maha ja ütles: tulistagu nad teda p…, et naha sisse auku ei tuleks. – Misjuures tuleb veel tähele panna seda shakespeare’likku omadust, et selle naljaga ei väljunud trummilööja oma sfäärist.   Kimbatuses magistraat Üks H. linna palgasõdur oli hiljaaegu ilma ohvitseri loata linna valvepostilt lahkunud. Igivana seaduse põhjal karistatakse seda laadi kuritegu, millel muidu, aadlike röövretkede tõttu, oli suur tähtsus, tegelikult surmanuhtlusega. Ometi pole ilma seadust sõnaselgelt tühistamata seda juba mitusada aasta enam rakendatud, nõnda et surmanuhtlust määramata mõistetakse sellele, kes on kuriteo toime pannud, kindla tava järgi ainult rahatrahv, mille ta peab linnakassale maksma. Mainitud mees aga, kellel võib-olla ei olnud erilist tahtmist seda raha maksta, teatas magistraadi suureks jahmatuseks, et kui see peab talle seaduse kohaselt osaks saama, tahab ta surra. Magistraat, kes oletas arusaamatust, läkitas mehe juurde saadiku ja laskis talle mõista anda, kuivõrd kasulikum oleks maksta mõni kulden rahas, selle asemel et ta maha lastakse. Aga mees jäi selle juurde, et on elust tüdinud ja tahab surra; nõnda et magistraadil, kes ei soovinud verd valada, ei jäänud muud üle kui jätta sellelt kelmilt rahatrahv sisse nõudmata, ja magistraat oli veel rõõmuski, kui mees teatas, et kui asi on nii, siis tahab ta ellu jääda.   Taeva vallatus Oderi-äärses Frankfurdis, kus talle kuulus jalaväerügement, hinge heitnud kindral Dieringshofen, range ja õiglase iseloomuga, aga seejuures paljuski omapärane ja veidrustega mees, väljendas hilises eas pika ja raske haiguse käes voodis surma oodates vastumeelsust sattuda laibapesijanaiste käte alla. Ta andis kindla korralduse, et mitte mingil juhul ei tohi keegi tema surnukeha puudutada; et ta tahab saada kirstu pandud ja maha maetud täpselt selles olekus, milles ta sureb, öömütsi, pükste ja öökuuega, nagu ta neid kannab; ja palus oma rügemendi toonast välipastorit, härra P-d, kes oli tema majasõber, hoolt kanda tema viimase tahte täideviimise eest. Välipastor P. lubas talle seda: igasuguse juhuslikkuse ärahoidmiseks kohustus ta sellest hetkest peale, mil kindral on hinge heitnud, kuni tema matusteni mitte tema kõrvalt lahkuma. Siis, mitme nädala pärast, tuli päeva koites välipastori majja kammerteener – pastor magas veel –, ja teatas talle, et juba kesköötunnil oli kindral leebelt ja rahulikult, nagu oli ette näha, hinge heitnud. Oma lubadusele truult pani välipastor P. ennast kohe riidesse ja läks kindrali elupaika. Aga mille ta eest leidis? – Kindrali juba sisseseebitatud näoga surnukeha toolil istumas: kammerteener, kes polnud korraldusest midagi teadnud, oli kutsunud habemeajaja, et sündsaks lautsilepanekuks kindralil habe maha ajada. Mida pidi välipastor nii veidratel asjaoludel tegema? Ta sõimas kammerteenri läbi, et see polnud teda varem kohale kutsunud; saatis minema habemeajaja, kes kindralil ninast kinni hoidis, ja laskis lahkunu, sest mis muud tal üle jäi, seebise näoga ja poole habemega, nagu oli ta eest leidnud, kirstu panna ja maha matta.   Prantsuse komme, mida tuleks järele teha Üks Prantsuse kahurväekapten, kes lahingu alguses tahab paika panna patarei, mis on määratud vaenlase suurtükke vaos hoidma või puruks laskma, astub kõigi ees väljavalitud paiga keskele, olgu see surnuaed, lauge küngas või metsatuka tipp; mõõka välja tõmmates vajutab ta kübara otsaette, ja sellal, kui igast küljest kohale nagisevad vankrid vaenlase prahvatavate kahurikuulide sajus oma tööst tagasi põrkavad, haarab kapten rusikas vasaku käega iga patarei ülemal rinnust kinni ja ütleb mõõgaotsaga maapinna punktile osutades: „Sina sured siin!”, seejuures talle otsa vaadates – ja teisele: „Sina siin!” – ja kolmandale ja neljandale ja kõigile järgmistele: „Sina siin! Sina siin! Sina siin!” – ja viimasele: „Sina siin!” – See kindel ja selgesõnaline korraldus kahurväelastele surra selles paigas, kus patarei üles pannakse, pidi, nagu räägitakse, hästi läbi viiduna lahingus kõige erakordsemat mõju avaldama.   Saateks Oma piinarikkalt ülepingutatud elu 34-aastaselt enesetapuga lõpetanud Heinrich von Kleist (1777–1811) on üks ainulaadsemaid ja tänini haaravamaid saksa kirjanikke. „Draamades tõmbab ta pingule ja kütab üles iseennast, novellides tahab ta pingule tõmmata ja üles kütta teisi, lugejaid; draamas tükib ta ette, novellis tõmbub tagasi. Neid mõlemaid, nii väljavoogamist kui vaoshoitust, viib ta kunsti äärmise võimaliku piirini; nii on tema draamad Saksa teatri kõige subjektiivsemad, kõige vohavamad, kõige plahvatuslikumad, tema novellid kõige napimad, külmunumad, kokkusurutumad Saksa eepikas. Kleisti kunst elab ikka ülivõrdes.” (Stefan Zweig). Kleisti proosat iseloomustav pinges hoogsus kõigi inversioonide kiuste, autori näiliselt kiretu distantseerumine kirjeldatust, understatement – parimaks näiteks tema kaheksa „Jutustust” (eesti keeles 2007) – on omane ka lühilugudele, esseedele ja artiklitele, mis ta kirjutas kahel viimasel eluaastal 1810–1811 „Berliini Õhtulehtede” toimetajana oma lehele, tihti lihtsalt tühja veeru täiteks. Esimene lühilugu selles raamatus, „Lugu viimase Preisi sõja ajast”, kuulus ja kuulub saksa etlejate ehk ilulugejate paraadnumbrite hulka – keel on siin miimikaks saanud. Esseistika pärliteks on „Marionetiteatrist” ja „Mõtete aegamööda tekkimisest rääkides”. Ja kui oleks säilinud ka romaan, mille Kleist teadaolevalt kirjutas, oleks see kindlasti üks omapärasemaid saksa kirjanduses, ent paraku on käsikiri kaotsi läinud. Kleisti elu ja looming on määratud kurioosseks mõistatuseks jääma, aga sillerdav mõistatuslikkus paaris meisterlikkusega on hea vahend ajahamba või unustuse vastu. Heinrich von Kleisti lavateosed: „Robert Guiscard, normannide hertsog” (põletatud käsikirjast mälu järgi taastatud üks vaatus), „Schroffensteinide suguvõsa”, „Lõhutud kruus”, „Amphitryon”, „Hermanni lahing”, „Penthesileia”, „Heilbronni Katake ehk Tuleproov. Suur ajalooline rüütlivaatemäng”, „Homburgi prints Friedrich”. Kleisti proosa: kahes köites ilmunud kaheksa jutustust („Michael Kohlhaas”, ,,Markiis di O…”, „Maavärin Tšiilis”, „Kihlus Haitil”, „Locarno kerjusnaine”, „Leidlaps”, „Püha Cecilia ehk Muusikavägi”, „Kahevõitlus”), poliitilised kirjutised, esseed, lühilood, artiklid. Välja on antud ka Kleisti kirjad, niipalju kui neid säilinud on. Eesti keeles on varem ilmunud „Lõhutud kruus” (tlk. Paul Viiding) ja „Heilbronni Katake” (tlk. Paul Viiding ja Mati Sirkel) ning essee „Marionetiteatrist” (tlk. Marju Lepajõe), kõik „Maailmateatri” sarja köites „Saksa romantikud. Näidendid ja saatused” (eessõna German Schutting, Tallinn, 2003), ning „Jutustused” (tlk. ja järelsõna Mati Sirkel, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2007). Lisaks mainitud tõlgete ees- ja järelsõnadele võib süüvimishuvilistele Kleisti fenomeni paremaks mõistmiseks osutada veel Stefan Zweigi raamatule „Võitlus deemoniga. Hölderlin, Kleist, Nietzsche” (Eesti Raamat, 2014). Käesolev valimik sisaldab Kleisti kogu lühiproosat, välja arvatud tema raevukalt rahvuslikud poliitilised tekstid prantslaste vastu Napoleoni sõdade ajast. Mati Sirkel
