Reportaaž. DUUBEL 1, VÕTE 8, HÕFF 10
Nii piinlik kui see ka ei ole, viibib siinkirjutaja Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil esimest korda. Ja oh ei, see pole veel käänulise piinlikkuseraja ots – festivali kodulinnakest on too sama indiviid väisanud varem vaid kodumaise house-bändi 2 Quick Start kontserdi ja paljukiidetud rätikumuuseumi külastamiseks. Vastupidiselt ootustele festivali aadressil osutub Haapsalu linn reede õhtupoolikul kaaskodaniku logisevast džiibist väljumise järel üllatavalt muhedaks ja ebaõudseks. Kindlasti pole tegemist säärase laukaga, nagu mõned "peksupealinna" jms tiitleid välja pilduvad ajakirjanduslike väljaannete kuubikkontorid või esimene kinoseanss, vastavat pealkirja kandev Hollandi õudusfilm "Laugas". "Laugas" viib meid pealtnäha idüllilise perekonna seltsis telkima piltilusa soojärve äärde, kus mõnusalt piisava tempoga hakkavad tegelaste vahelised pinged dikteerima natuurõuduka edasist käekäiku kõrilõikamiste, laibapõletamiste ja mädanäljas vakladest kubisevate luulude imeliselt kaunis maailmas. Méliès d'Argenti lühifilmide võistlusprogramm üllatab oodatust veidi nõrgema filmivalikuga. Nii siinkirjutaja kui ka festivalipubliku lemmikuks osutub "Selle maa sool", kus ühe Prantsuse paarikese perevisiit omastab paugu pealt (literaalselt) ootamatult tumedad, ent samas koomilised pöörded, mida tordisöömisega enam ei tähistata. Eraldi mainimist väärib ka lühifilmikasseti pikim ja kahjuks ka mõttetuim Poola postapokalüptiline "kunstiteos" nimega "Albert", mille pea tumma industriaaltaristu ja seletamatute mustade lintide selvepesula depressiivses keskkonnas selgub kahe tunnina tunduva 24 minuti jooksul ühe tegelase ihalus elu ehk näriliste ja kasepuude aadressil. Laupäevase programmi avab Vietnami J-horror flick "Hingepüüdja", mis jätab mitmete filmisõprade hingesoppi kajama erinevad kiljed. "Rohkem õudust, vähem kriminulli!", "Räige munaisu tuli!" ning "Post-okset on piisavalt! Good job!" on vaid mõningad neist. Sellele järgnev Hispaania "Soos" on kaunis ja pingeline vaatamine, ent oma sarnasusega HBO hittseriaalile "True Detective" tekib tahes-tahtmata soov võtta krimifilmi režissööri Alberto Rodrígueziga külm klaasike KAS-i ja lobiseda veidi mehe inspiratsiooniallikate lähetest. Õhtuhämarus toob kultuurimaja esisele platsile kokku reedese peoõhtu tagajärjel päeva zombidena veetnud filminäljased, ringi käib kärtsroheline alkotarhunn Banana Banda ning kõlavad kahtlasevõitu väljaütlemised nagu "Ma vihkan Helgi Sallot!". Pole paremat hetke võtta sisse stampkohad suure saali kolmandas reas ning vahtida aegade üht lõbusaimat zombimärulit pärast "Braindead’i" – "Wyrmwood - surnute tee". Ülimõnusalt lavastet ja visuaalselt odav-kallis pooleteise tunnine sõit pullivendadest kälikambaga läbi Austraalia maakohtade hõlmab endas nii A-Rühmalikku totterleidlikkust, mõttejõulist zombikontrolli kui aborigeeniühiskonna koomilist toetust. Siinkohal viskan "kõrge viie" Roomet Raudsele oivalise eestikeelse tõlke eest. Filmiöö lõpetab autorikino kollektiivi Astron-6 suurepäraselt toores "Monteerija" – giallo-filmide stilistikat järgiv segane krimikomöödia, mis ei nõua vaatajalt konkreetseid hetki, millal naerda, nutta või naerda, vaid lubab nimetet tegevusi sooritada ka suvalistel momentidel läbi terve jandi. Muhelema võtab siiani lause "He was dressed like the devil, satan himself!" Festarile panevad kooloni pühapäevased "Looduse rüpes" ning "Koduarest". Esimene on üpris klassikaline ja kergelt kuiv ellujäämisõudukas Kanada metsades romantikat veetva noorpaarikese käekäigust enne ja pärast musta mõmmikuga kohtumist. Teine aga jutustab kenasti eskaleeruva kummitusloo Uus-Meremaalt, kus perfektselt doseeritud koomika nii loos endas kui tegelaste miimikas ja käitumises tipneb krimifilmidele omase puändi, aga ka meeldivalt rohke verega. Kogu lugu. HÕFF on selleks aastaks läbi, ent eelnevalt mainitud piinlikkustundega on siinkirjutaja juba elama õppinud ning plaanib seda heastada kõikidel järgnevatel aastatel aprillises Haapsalus. Viimased austusavaldused lähevad vendadele Naanidele koha eest HÕFF-i treileris, kus kotkas ühele leeklambile teisest tuld annab ning kultuurimaja puhvetipidajatele, kelle kokkade valmistet seljanka on kui uks teispoolsusesse – maailma, kus seljanka ongi nii õudsalt hea.
