Jürgen Rooste arvamuspoees: Ajaloo vastu
vaatame Johannesega ilmutusteraamatu taevast – ta istub mu kõrval ja rüüpab õlut: ja siis ilmub parv NATO hävitajaid ja siis langeb taevast osooniauke   kuhu kukuvad me ilusad trullakad lapsed   uus revolutsioon peab olema selleks et puutinid ega breivikud ei saaks end kuidagi ajalukku kirjutada selleks tuleb võtta neilt see raamat   et ei oleks nii et mõni mõhk või mühkam teeb haridusreformi – ajab linnaväljakuile vannitoaklaasist natsisümboleid ja ägab olemise koorma all – kõike tuleb parandada   et keegi teeb isikliku pronksiöö number kaks kolm või neli ja „the return of the bronxman“ saab pai ja ministriks ja kõik on kena ilus on äraütlemata ilus ja kena   et see suur ajalugu saab kirjutet suurte ilusate inimeste näo järgi kes sinna mahuvad: ma alati mõtlen et kui ajalugu ei õpetataks läbi sõdade – kas me siis arvaks et sõjad   on nii pagana tähtsad – need väikesed kontsentreeritud ajaühikud inimkonna olemises kus palju inimesi maha notitakse – naisi ja noorukeid vägistatakse – laste elusid peesse keeratakse   ei ole ühtki ilusat ega väärt sõda ei ole ühtki – ega ilusat väärt kaitsepoliitikat on klounid ja narrid ja pajatsid kes vajavad tööd alati kui nad pole hullumajapalatis ja   noored mehed surevad kuskil kui vanad ullid urisevad   suur ajalugu ripub meil jalus – see on nagu neetud edevus keegi ei taha tast lahti ütelda sest nii valusalt valus on ju olla tühine olla lihtsalt (hää) inimene   puutinid ja breivikud teevad aja ja loo ja me oma väiksed üleskeeratavad mankid ja molluskid nende kandadel: me peame ainult pihta panema   selle suure ajalooraamatu – siis jääb elu ja olemine   muidu on meil kõik kenasti siin 21. sajandis: ikka rahvas ja riik ja rass RRR on uus KKK – poja ära lätlase või tiblaga seksi – ma panen sulle kaasa   omariikluse šokolaadi – aus kaubandus aus iga hetk väärt   kogu su elu
