Priit Raud: me ei taha end piirata määratledes, kas on tants või teater
Eelmisel aasta saavutuste eest said auhinna kolm tantsukunstis silma jäänud tegijat - Kaja Kann projekti eest "Knit the World", ZUGA ühendatud tantsijad tantsulavastuse "Käik" eest ja aasta läbilööjana seni helikunstnikuna töötanud Hendrik Kaljujärv. Žüriiliikme Priit Raua arvates oli Kaljujärv laval esinejana suhteliselt uus nähtus. "Esinejana oli tema soololavastus "Rising matter" minu jaoks isiklikult üks selle aasta tippe," tunnistas Raud eile "Aktuaalse kaamera" kultuuriuudistele (vaata videot lisatud materjalidest). Raud märkis Kaljujärve puhul, et žürii auhindas tõeliselt uut lavale tulijat.   Priit Raud, miks kolm auhinda? Me võtame seda auhinnajagamist hästi vabalt. Püüame olla piirideta. Kui žürii kogunes, olime nendega kõigi kolme auhinnasaaja suhtes nõus, üht välja visata tundus mõttetu... Kui eelmistel aastatel olid kategooriad nagu aasta tegija, aasta tõusja, siis sel korral otsustasime, et teeme veel vabamalt. Miks muudeti auhinna nimetust? Etenduskunsti auhind võeti kasutusele selleks, et olla vabam, me ei taha ennast piirata määratledes, kas see on tants või ei, kas on teater või ei. On olemas niisugune sõna "etenduskunst", mis hõlmabki kaasaegsemaid lavakunsti vorme, nagu teater, tants, muusika. See kõik on sulandunud üheks asjaks, milleks siis neid eraldada. Ka teatriauhindadel on see eri kategooriana. See on see, millega kunstnikud tegelevad, nad on tantsijad või näitlejad, nad on kunstnikud ja see auhind kajastab õigemini seda, mida kunstnikud teevad. Kõik auhinnasaajad – ZUGA, Kann, Kaljujärv on vanemad tegijad, kas auhinnad on omamoodi üleskutse noortele? Kindlasti, aga vaidleksin vastu, sest Hendrik Kaljujärv päris laval olijana on suhteliselt uus nähtus. Ta on küll tegev olnud lava taga, aga laval olijana oli tema esimene soololavastus "Rising matter" minu jaoks isiklikult üks selle aasta tippe. Tema puhul võib öelda, et auhindasime uut tulijat lavale. Aga auhinnad on üleskutse noortele loomulikult, ma loodan, et auhinnad innustavad noori tegijaid. Neid on palju. Need kolm maja, mis Eestis vaba tantsukunstiga tegelevad – Kanuti saal, Sõltumatu Tantsu lava ja Vaba lava, ei jõua neile kõigile pakkuda neid võimalusi, jõudumööda pakume, aga noori tulijaid on nii palju, et nad tungivad suurtesse riigiteatritesse. Mis on väga tore. Sirbis oli paar nädalat tagasi artikkel, et kõige noorem põlvkond tantsukunstis ei leia oma kohta ja vajab tagautsitamist. Ma arvan, et see arutelu on tantsukunsti tegijate ringis kestnud juba pea aasta. Siin on veidi põlvkondade probleemi. Mina olen jõudnud arusaamani, et uus põlvkond on niisugune, kellele ei sobi olemasolevad vormid. Nad praegu otsivad seda vormi, kuidas nad ise tahavad oma asju teha, kuidas nad tahavad neid asju näidata ja selleks ei pea olema mingid olemasolevad vormid. Näiteks täna esietendub Teletornis etendus, millel ei ole tegelikult mingit produtsenti, see on kunstnike endi tehtud, ehk siis otsitakse neid vorme, mis ei pruugi olla need, millega me harjunud oleme. Nagu ka üks auhinnasaaja Kaja Kann – me ei ole harjunud sellega, et koreograaf kirjutab raamatu, me ei ole harjunud, et koreograaf teeb pildinäituse, aga minu arust tema töö näitas just, et sellest ühest emotsioonist, ühest tahtmisest midagi teha sündis kolm kunstiteost ja see ongi minu meelest see etenduskunst. Noored otsivad oma võimalusi ja tahavad selle üle arutada ja vaielda, ühest küljest nad ei ole kindlad ja teisest küljest nad on ülimalt kindlad endas. See on minu arust tore, sest see viib edasi, see paneb meid, vanu olijaid ja korraldajaid mõtestama ja ümber mõtlema, kuidas ja mida me teeme, mida väga harva juhtub ju näiteks riigiteatrites. Seal on üks süsteem, mis on toiminud eluaeg, ja kui nüüd peaks seda muutma, küsitakse, miks, see ju toimib? Sel sõltumatul skeenel toimib see minu arust paremini ja on ka võimalik paremini. 
