Olev Subbi elulooraamatust: kui õnn on üldse olemas, siis on see alati väikekodanlik
Raamatu erinevaid kihte aitas tänases Klassikaraadio saates „Kunstiministeerium“ lahti arutada kultuurikriitik Aare Pilv, refereeringut saate lugeda allpool. Saatejuht oli Indrek Grigor. Olev Subbi sünniaastapäeva puhul toimus märtsis Tartu kunstimajas kunstikoguja Enn Kunila initsiatiivil tema suur näitus, ka elulooraamat oli Subbi kauaaegse metseeni algatus. IG: Ühelt poolt on see biograafia. Kaasajal ilmuvad kunstnikest pigem kunstiteaduslikud käsitlused, biograafia ei ole oluline formaat. Siiski kirjutab Epner justkui akadeemilise iseloomuga teksti. Milline on biograafia roll teaduses? AP: Kirjanduse puhul on küll nii, et elulugu või biograafiline monograafia tundub vanamoodsa žanrina. Teadussüsteemis ei ole biograafia asi, mida saaks linnukeste maailma maha müüa. Biograafia on positivistlik nähtus, mis seisneb selles, et on looja ja uuritakse tema loomingu tagamaid. Subbi raamat on kronoloogiliselt üles ehitatud. Subbi enda konservatiivsem elutunnetus, tema enesemüüdid olid ka konservatiivselt positivistlikud. Seejuures on tunda autoripositsiooni ebalust, Epner on teinud palju eeltööd, aga ta ei pane ennast tiitlisse autorina, vaid koostajana. IG: Subbi elulugu on aastakümnete kaupa raiutud peatükkideks, mis kordavad struktuuris iseennast. Selline prototeaduslik struktuur on tekstis täiesti olemas. AP: Tuleb tunnistada, et see raamat oleks vajanud üht toimetamisringi, et mingeid asju koondada. Samas tundub, et see on omaette metoodiline võte. Ei teagi, kas see on teaduslikkuse tunnus. Kümnendid on läbi kirjutatud suhteliselt sarnase kaarega. Siit koorub välja kujund, mida Epner väga hästi tajub – selline struktuur kajastab Subbi isiksust. Ta ehitas ennast ise rutiinseks, mille eesmärk oli tekitada palju vaba aega puhtale kunstile. Arvan, et see on poeetiline võte, mis mõnikord küll hakkab väsitama, aga kui rääkida Subbist kui inimesest, siis ta mõjuski nii. Idee kirjutada ühe inimese elulugu, kuigi seda on palju tehtud, on järele mõeldes väga kummaline. Miks just temast – sest et ta on kunstnik, pilte teinud. Miks me ei kirjuta näiteks Ants Võrgu elulugu, kes on Subbi eluaegne sõber? IG: Võib-olla oleks võimalik eluloožanriga raputada seda, kuidas oleme harjunud kunstiajalugu kirjutama. 70te keskel kujunes välja kunstiajaloo kirjutamise kontseptsioon. Kunsti kirjeldatakse läbi sotsio-kultuurilise olukorra, unustatakse subjekti võimalikkus selles. Subbi ei sobi sinna. Ehk on siin soov avada teadusele vorme, mille oleme vahepeal ära unustanud. AP: Kontseptualiseerimist seal muidugi on, aga seda oleks rohkem tahtnud, eriti näiteks selliste Subbi lausete kohta: „Kui õnn on üldse olemas, siis on see alati väikekodanlik“. Samas tuleb arvestada, et see on Kunila rahastatud pühendusteos, mitte täielikult sõltumatu raamat. Kirjeldatakse ka, kuidas Subbi oli tegelikult väga poliitiline, kandes ideaale, mis 90tel domineerima hakkasid – ehtsat puhast vanamoodsat kodanlust. Seda enam ju tegelikult ei ole, aga 90tel usuti, et see, mis 30tel oli, on taastatav. IG: Alates sellest, kui ta hakkab kunstnikuks saama, portreteerib Epner teda kunstnikuna, muutudes professionaalse eluloo kesksest, olemata isiklik. Professionaalne kulgemine ei liigu teoselt teosele, maalide lugusid ega näituste lugusid seal ei ole. AP: Tekib müütiline pilt – müüdis pole ka asjad väga konkreetsed. Lugu jookseb kronoloogiliselt, ettehaardeid ei tehta, kuid sageli tehakse tagasivaateid. Kaovad konkreetsed maalid ja näitused, kõik muutub üheks pilvest, tekib müütiline klomp. See on ilmselt kooskõlas sellega, kuidas Subbi ise soovis, et see oleks. See raamat on siiski poeetiline saavutus.
