Arvustus. "Pygmalion" kohtub seebiooperiga
Tõlkija: Ruth SeppAutor: Eduardo GalánLavastaja: Madis KalmetKunstnik: Liina UntValguskunstnik: Margus VaigurMuusikaline kujundaja: Feliks KüttOsades: Guido Kangur ja Karin Tammaru Endla uuslavastuse "Kahe lugu" parim osa on Liina Undi puhas ja väga kujundlik kunstnikutöö. Lavaruumi raamivad nii külgedelt kui ülalt pärgamenditoonis tahvlid, millele on kalligraafiliselt kirjutatud kohati loetavaid, kohati loetamatuid ridu nii laval esitatavast näitemängust kui näiteks Saint-Exupéry "Väikesest printsist". Mängukeskkond on ühtaegu elutõene, sest enamik näitemängu tegevusest toimub klassiruumis. Ja samas rõhutatult teatraalne – muidugi pole kahe koolipingi ja õpetajalauaga Endla Küün mingi klassiruum, vaid üksnes selle kujund.  Kahjuks pole Eduardo Galani näitemängus ligilähedastki kujundlikkust. See on pisut "Pygmalioni" meenutav lugu, kus kohtuvad pooleldi kirjaoskamatu, aga elujõust pulbitsev supermarketi kassapidaja Lola (Karin Tammaru) ja torisev pensionieelikust emakeeleõpetaja Ortiz (Guido Kangur). Ent Galani tekstis puudub Bernard Shaw´ teravmeelsus. Süžee kulg on etteaimatav – vastandid tõmbuvad, kassiirist kasvab kirjanik, on nii armastust kui surma. Paraku pole näidendis nauditavat dialoogi ping-pongi, mis tegevuse klišeelikkust kompenseeriks ja vaataja erksana hoiaks. Pigem vastupidi. Tekst on paljusõnaline, targutav ja mittedramaatiline. Selle asemel, et avada karaktereid tegevuse kaudu, sunnib autor tegelasi oma tundeid ja mõtteid selgesõnaliselt ette kandma, mis muudab loo paljudes kohtades sama ühemõtteliseks nagu seebiooperi. Nõnda on Karin Tammaru ja Guido Kangur vastamisi üsna võimatu missiooniga, sest mänguainest "Kahe loos" napib ja sagedasti peavad näitlejad kandma ette vaid tühjalt kõmisevaid steitmente. Tammaru-Kangur tulevad sellega professionaalselt toime. Üksikutes piltides, millesse autor on kirge ja salapära jätnud, tekib lavale ka nauditav pinge. Näiteks episoodis, kus õpetaja Ortiz korraga hirmunult ja ähvardavalt Lola klassist välja viskab. Aga selliseid hetki on vähe. Lavastuslikult on "Kahe lugu" korralikult vormistatud töö, temporütmid on paigas, lavaruumi kasutus ja misanstseneeringud loogilised. Ent materjali valikuga on Madis Kalmet seekord kahjuks alt läinud. 
