"Kunstiministeerium" soovitab: Tanel Randeri kureeritud Lapimaa kunstnike näitus
Juhin kõigi, kes sellest teadlikud ei ole, tähelepanu asjaolule, et siinkirjutaja on Tartu Kunstimaja galerist, mille tõttu evib "Kunstiministeeriumi" seekordne näitusesoovitus võimu kuritarvitamise tundemärke. Laplased iseenesest ei olekski võib-olla nii suur sündmus. Väike Lapi kunstnike rändnäitus “Karvavahetuse aeg” (ennast kiitmast ma ei väsi) tiirutas mõned aastad tagasi pikalt mööda Eestimaad ja paari aasta eest kureeris Reet Varbalne mõnevõrra suurema, mitut erinevat galeriid hõlmanud laplaste liidu näituse Tallinnas ja Riias. Niisiis, on justkui tegemist vanade tuttavatega. Seda enam, et minu isiklikul hinnangul on Lapimaa kunst ja loodus kummaliselt sarnane Tartule, ainult puud on natuke kiduramad. Kuid see, mis teeb laplaste seekordse näituse eriliseks on kuraator Tanel Rander. Randerit, kes on üks hetkel EKKM-is avatud Köler Prize´i näituse nominentidest, iseloomustasid teised kunstnikud preemia ekraaniproovides pea konsensuslikult sõnaga Ida-Euroopa. Ehk tegemist on kunstnikuga, kellel on väga tugev poliitiline agenda, või pigem, kelle agenda on ennekõike poliitiline. Rander tegi oma debüüdi kuraatorina 2014. aasta sügisel näitusega "Halli laeva oodates" Tartus Y-galeriis, kus ta teiste autorite töid enesele omases argoos päevakajalise poliitgeograafilise olukorra kajastamiseks ümber artikuleeris. Lapi Kunstnike Liidu liikmete Soome minimalistlikust heast maitsest, looduslikest materjalidest, käsitööst, šamanismi hõngust ja Põhjala depressioonist läbi imbunud looming on aga hoopis teine tubakas. See, kuidas Rander suudab dekolonialistliku paradigma Põhja-Euroopa heaolu ühiskonna ääreala jaoks ümber transponeerida, on kummastav vaatepilt. Kuraatori empaatiline, kohati suisa eufooriline suhe Lapimaa kunstnikesse on küll võõristav ja ka umbusku esilekutsuv, aga samas töötab – kuigi ma ei ole kindel kui teadlikult – ilmeka kaasaegse kunsti institutsiooni kritiseeriva meetodina. Küsimus, kas üks või teine teos on kaasaegses paradigmas aktuaalne ja pädev (lähtudes kunstniku vormilistest ja sisulistest valikutest), on ise ebapädev, sest olenemata sellest, et ka mina kuulun nende hulka, kes postmodernistliku autori surma dogma hääbumist rõõmuga jälgisid, omistab teosele aktuaalsuse lõppkokkuvõttes lugeja. Vaata näituse kuraatori ekskursiooni täispikana. Allolev video on vaid õrrituseks: 
