Luuletuse esmailmutus. Jürgen Rooste "Riimidriimid"
RIIMIDRIIMID   riimidriimid need rikuvad luulet n***vad aju nii et enam ei taju kui vajud tõelisest kuskile keelekulgu nagu poleks julgust jätkata oma sisimat ulgu: mängid silpide ja sõnade hulgust   riimidriimid see on nii ogaralt labane et tahame olla aheldelt vabad me et sisemine torm on lubatud vaid kui norm ja vorm teda haldavad-valdavad halvavad-valvavad – norgu-sorgu vajub selle hullukese hulkuva koera saba: ta viiakse alla surmaorgu ketti palvetama – mil tema tahab olla vaba   riimidriimid: õpeta hundile kuida olla koer – vaata ta kutsikaindu – ta teab – olla hää tähendab preemiaid ja auhindu ja lammaste lõputut omaksvõtvat määd: nad tahavad ikka veel et sina kõigist oleksid under-alver: püsti! joondu! valvel! luuletaja saabub luuletaja sõjamundris luuletaja preestrina eestpalvel   riimidriimid tulge ometi mõistusele nagu oleks luules meid kutsutud võistlusele: see pole spartalaste veresport esoteeriliserootiline esieskort – parim pordupulk lavalseisjale aplodeerib tiirane hulk pervoaju väisamas sõnavärdjade lõbusaid maju   või viktoriaanlik viktoriin: kuidas on õige kuldseim lõige sel ihul – ehh riimidriimid neist vabam on viis kuidas inimesena olla siin kuidas kustutada olemisekihu sõnuks mis poleks enam lihtsalt sõnad vaid sõnum
