Arvustus: Uusjuhmid Peterburist valgustavad ka meie 1990. aastaid
Alustuseks tuleb au anda kuraator Janno Bergmannile, kel on viimastel aastatel olnud viitsimist tassida Eesti kunsti Venemaale ja vastupidi. Teha seda mitte sellepärast, et amet kohustab või et ehitada oma karjääri kunstimaailmas, vaid lihtsalt soovist avardada enda ja kolleegide ning mõistagi ka kunstipubliku kunsti-alast silmaringi on üsna haruldane ning kaugeltki mitte lihtne ettevõtmine. Väikelinnas peab igaüks ise olema oma kaasaegse kunsti keskus, arenduskeskus, kunstimuuseum ja kunstihoone. Ega muidu nalja ei saa, kui ise ei tee. Kahjuks ei leia see tegevus tänu toimumisele väikelinnas ja tänu kuraatori tagasihoidlikkusele piisavalt kõlapinda, sestap soovitan kõigile – kel vähegi huvi tegevuskunsti või naaberriigis toimuva vastu, tasub kindlasti enne 23. maid Pärnus ära käia. Üks põhjus, mis Bergmanni ajendas just seda näitust siia tooma, oli ehmatav sarnasus Peterburis ja Pärnus samal ajal toimunu vahel. Uusjuhmide näitus räägib metsikutest 90ndatest, kui see sõpruskond või kunstirühm tegutses, luues peamiselt performantseid ja aktsioone. Samal ajal hakkas ka Pärnu muutuma Eesti tegevuskunsti pealinnaks. Kõigepealt Sütevaka Gümnaasiumi kunstiosakonnas Sorge käe all, pärastpoole Academia Non Gratas kujunes välja kunstirühm Non Grata, millise tollased tegevusdokumentatsioonid näevad kohati sedavõrd sarnased Uusjuhmide omadega välja, et neid võiks vabalt omavahel ära vahetada ja peale asjaosaliste ei märkaks keegi erinevust. Non Grata puhul on kunstikriitikud arvanud, et eeskuju võeti 1960tel tegutsenud Viini aktsionistidest. Rühma liikmed ise seda ei tunnista, vaid väidavad, et said inspiratsiooni pigem ümbritsevast eluolus kui kunstiajaloost. Mingis mõttes võiks öelda nüüd Peterburi kolleegide samaaeset loomingut nähes, et see tõestab ka Non Grata loomingu autentsust. Sest ühiskondlikud olud 1990te alguse lagunenud Nõukogude Liidus olid laias laastus samad nii siin kui seal ja tingisid seeläbi ka sarnase kunstilise eneseväljenduse. Tegevuskunst on nähtus, mille täit tähendust on võimalik mõista vaid elavat etteastet vaadates, kuid fotode ja videote põhjal võib leida mitmeid läbivaid ja sarnaseid jooni Peterburi ja Pärnu varaste performaatorite-kontseptualistide loomingus. Alastiolek (nt "Paasapühad", 1999, Vadim Fljagin, Vladimir Kozin, Igor Panin, projekti "Kesk-Venemaa kõrgendatud juhmus" raames) – suur vabanemine, selle otsene kehaline tunnetamine läbi alastuse, mis samaaegselt viitab ka haavatavusele, ehk siis vabaduse ja vastutuse teema. Pseudomuseaalsus („Konservatiivne realism“, näitus (objekt, installatsioon), galerii „BOREI“) - ajaloo kui inimtekkelise konstruktsiooni teadvustamine ja subjektiivne, personaalne ümbermõtestamine, mis käib ka kunstiajaloo kohta. Toit ja söömine (nt "Borš. Slaavi turg", 1999, performants, Igor Panin, Galerii "Art Kollegia") – eesmärk jõuda vaesusest, defitsiidist ja näljast heaoluühiskonda, läbides varakapitalistlikku džunglit läbi inimliku ahnuse ja sageli üle laipade. Rituaal („Šedöövri vältimatus. Jalutuskäik Ahmatovi aias. Konverents-õhtusöök“, 1997, performance-aktsioon-konverents, Ahmatovi aiake ja galerii „Borei“) – väärtuste vaakumis tekkinud soov luua isiklikke pühi toiminguid, laenates elemente nii religioonidest, folkloorist kui massimeediast. Provokatsioon (nt „Käige perse, kunstiarmastajad“, projekt „Kesk-Venemaa kõrgendatud juhmus“, 1999, aktsioon Keskvaksal 3 „Maneež“, Peterburg) - avalikku ruumi õrritamine absurdsete tegevuste ja loosungitega, sekkumine turumajanduselu igapäevasesse vaiksesse nahistamisesse. Low-tech – mäkaivarlik idaeurooplase oskus mitte lasta oma loomevoogu pidurdada materiaalsete vahendite vähesusel, pigem puudus kui inspiratsiooniallikas, mille peitub ka väike eos kriitikat inimvõimete mandumis soodustava heaoluühiskonna pihta. Vägivald – olukord, kus riiklik, ametlik vägivald asendus maffiasõdade, korralageduse ja hundiseadustega. Viimast illustreerib eriti hästi paralleel: foto-performants "Punane silm" (1997), tehtud Sergei Spirihini elus toimunud reaalsete sündmuste põhjal, ning selle juurde kohe meenuv suur Janno Bergmanni portree siniseks löödud silmaga esimeses Non Grata raamatus, mis näitas kujukalt, kuidas lõpeb kunsti viimine rahvani.Aga taolise paralleele on siin lugematu hulk, ja mitte vaid Non Gratale, vaid ka teistele tegijatele meie 1990te skeenelt. “Taaveti täht vene moodi” projektist “Juudid, tulge Venemaale tagasi” aastast 1999 on aga kõvasti ajast ees, kui võrrelda mitte ammu Tartus holokaustinäitusel väljas olnud Yael Bartana samateemalist videot aastast 2007. Seega äratundmisrõõmu, täpsemalt küll nostalgiaga segatud äratundmisnukrust jagub siin kõigile kaasaegse kunsti sõpradele. Oma déjà vu leiaksid siit kindlasti ka Ene-Liis Semper, Jaan Toomik ja teised meie 1990te staarid. Ja tõdemus, et looming sünnib siiski elust enesest, mitte kunstiajaloos näpuga järge ajades ja soovides kellelegi „järele jõuda“ inspireerib ehk ka neid, kes praegu kunstnikuteed alustavad ja kellele juba koolipingis õpetatakse, kuidas tuleb luua vastavalt turu nõudlusele.
