Jürgen Rooste: mis möks on "väljapeetud klassika"?
Alvar Loog (Looming 3/2015) kirjutas tänavuses luuleaasta ülevaates – tegelikult küll vaid luuleraamatuaasta ülevaates, luule kogupildist mingit olulist üldistust ta ei paku – Jüri Kolgi kohta, et too on mitte üksnes kvaliteetne (mida see ka ei tähendaks), vaid ka mõõdukalt isikupärane autor: "Iseasi, kas teda just luuletajaks pidada. Ka märkimisväärselt suur hulk tema uue kogu luuletustena vormistatud tekste on tegelikult proosa, miniföljetonid." See on julge väide. Peeter Sauteri viimaste kogude päeviklik-poeetilise laadi kohta söandab ta väita lausa: "Kui Sauter poleks oma proosalisi päevikumärkmeid värssideks hakkinud, ei tuleks keegi ilmselt selle peale, et seda teksti ilukirjanduseks (või veel vähem luuleks) pidada." Eks ma olen Juri Lotmanit valesti ja omamoodi mõistnud ja tõlgendanud, aga see meie mõeldava luule eeskuju – rütmund-riimund keel – oli tema väitel esmalt omane proosale. Rütm ja riim on mnemotehnilised vahendid, neid kasutati identiteeti moodustavate tekstide, kroonikate, moraaliõpetuste, seaduste jne säilitamiseks-edasikandmiseks, kogukonna mälu hoidmiseks kui ajukurdudele lisaks oli veel leiutatud üsna vähe andmekandjaid (neid oli olemas, aga ju ei tuntud rohkema järgi vajadust). Kui nüüd otsida luule juuri, siis äkki on need kuskil loitsudes-palvetes (rituaalides, aga ka naljatamistes-kiusamistes-hällitamistes jne), kus oluline osa on kordusel ja kujundil – fraaside/sõnade kordamise maagilisel intensiivsusel ja sõna võlukunsti protsessil, mis võimaldab öeldus-lauldus mõjutada väljaspool sõnu asuvat tajutavat ilma (metafoorilised ja metonüümilised suhted). See kõik siiski ei ütle midagi tänase luule kohta. Kuigi ka me kaasaja kriitikud kuskilt säält ajasäbrust toda luulet otsivad. Leo Luks, kes kunagisest mässumeelsest "Sitatorni" toimetajast on muutunud poeesia ülevat algupära otsivaks konservatiivseks luulekunnuseks, ütleb Kaur Riismaad ja Eda Ahju arvustades: "Kuigi kahe poeedi vahel on rohkesti erinevusi, ühendab neid peale kõrge kvaliteedi ka just klassikale omane väljapeetus. Mõlema luule on tõsine, ülimalt keeletundlik, kirjutatud n-ö kõrgstiilis; kumbki ei luba endale meie moodsas luules üldlevinud räuskavat-epateerivat hoiakut" ("Taevane ja maine armastus", Vikerkaar 4-5/2015 ). Ta lisab, et kui Riismaa teksti libisebki tsitaadina mõni "mahlane ütlus", siis vabanduse saatel. Et siis, NB!: rämekeelend ei kuulu ka "klassikale omasesse väljapeetusse". Nii Luks kui Loog räägivad üksmeelselt luules "kvaliteetsusest". Luks annab mõista, et kvaliteet kannab endas "klassikale omast väljapeetust". Kummaline, nt Francois Villon’i või ka vahel William Shakespeare’i või Charles Baudelaire’i või Lydia Koidula või Juhan Liivi juures ei võlu mind kunagi mingi "väljapeetus", pigem ikka rahutu-meeletu vaim, see, miks nad kunagi ärritasid, kõrva ja silma jäid, tollele kirjanduse risuhunnikule (mis meist inimesed teeb) oma jao lisasid... reegleidrikkuvate, mässuliste, heitlikena. Noor kriitik Sirel Heinloo kirjutab Triin Tasuja uusimat kogu arvustades: "Kui luulekriitikas annavad tooni kriitikud, kes kõiki ühele liistule tõmbavad (aluseks klassika – see läbiproovitu), siis kas saabki sealt midagi muud tulla kui teada-tuntud, provintsliku arusaama järgi kirjutatud, näiliselt peen luule?" ("Provintsiluulest provintsliku luuleni", Looming 5/2015). Luule ei ole muutumas, luule on muutumises. Võtame või tolle paljuräägitud ajatuse. Eks, arusaadav, et kui vaatleme inimlikku komponenti (keha/vaimu) võrdluses riietega, siis riided on too ajalik (kuigi siin Põhjalas ka vajalik) komponent, moeasi. Aga ka normid/eeldused kehale, vähemasti ilule, võivad vägagi muutuda – mis parajasti moes, paks või peenike. Ent Luks nimetab "moodsaks" räuskav-epateerivat hoiakut, ehk siis tegelikult tohutut kirjanduse- ja lauluajaloo traditsiooni, kui vaadata kas või setukeste võistulaulmisi või keskaja rändlaulikute jooma- ja kiimalaule, pahelisemat osa antiikluulest jne – aga mis on paheline poeesias, kui see vaid laulab seda, mis inimeses olemas, eks? Luule ei kanna seda moraalset laengut, ei saagi kanda. Luule pruugitav keel on ka veidi nagu too rõivavärk. Selle äratuntavad jooned ilmnevad väärtussüsteemide muutumises/heitluses ajas. Hakata mingist ajatusest või klassikast rääkima, mil toda "esteetilist väljapeetust" on siinkandis luule pähe hinnatud vaid paar tühist sajandit, on ilmselge võimuakt, püüdlus kehtestada normatiive, millest "hea luule" või koguni "luule" üldse koosneb. Luulesse on kodeeritud enam vabadust: inimkonna eluviisi ja suhete kirjeldamisel on religiooni keele põhirolli võtnud viimase lühikese aja (ca 150 aastat?) jooksul üle majanduse keel – aga eks mõlemas olegi see vorst-vorsti vastu eeldus sees kirjas. Luulekeel on nende ülene, võib kasutada mõlemat ja palju muudki. Lugedes Peeter Sauteri luuletusi näevad kriitikud sääl – ja mitte ainult sääl, on teisigi autoreid sageli (k.a siinkirjutaja, aga mõnedki veel nooremad autorid … ja eks sedasama heidetud varem ette Toomas Liivile ja Johnny B-le jne) näiteks toodud – proosat või lausa mittekirjandust, aga see on lihtsalt solvang või tahtmine oma "head maitset" kehtestada. Kuigi õigem oleks ehk võrdlus teise põhižanri, draamaga. Taavi Eelmaa on tõlkinud eesti keelde suurepärase valiku soome kunstnik-lavastaja-luuletaja Teemu Mäki luulest – "Surelik". Mäki nimetab mitut luuleridadeks "raiutud", aga ka proosapoeemina (s.t graafiliselt proosana vormistatud) teksti "õpetusnäidendiks". Nagu elusam osa tänasest teatrist kaldub lähemale performance’ile, nagu kaasaegne tants sulandab endasse teisi lavakunstivormi, nagu kunst on sageli see sündmus, mille kunstnik enese ümber tekitab, nii on ka luule leidnud oma tee ja kulgemise. Võib-olla tuleb nt Sauteri tekstides – seda enam, et tal on näitlejaharidus (aga see on tühine positivistlik seik, kuigi kirjanduses paratamatult seisab autor alati sees, isegi, kui teda aina tapame, eriti siis ehk) –näha mingit monoloogsust, vältavat draamajada. Paljud paremad tänapäeva luuletused on tegelikult monoloogid või dialoogid või lavatekstid, kus mängitakse ka häälega (mitte tolle auditiivse-füüsilise, vaid karakterit, kõnelejat loovaga), rollidega. Kusjuures, katsu sa Shakespeare’i draama ta luulekeelest lahku lüüa, need kaks on nagu kassipojad või armastajad või kivivare all surevad lapsed üksteise kaisus. Ma ei tea, mis on luule, aga ma tean, et sõna "kvaliteetne" annab hinnangu pigem käega kombatavale tarbe- või luksuskaubale, mida luule ei tohiks olla (kuigi ikka juhtub, et on nagu me ka näeme, eks – annab ju Indrek Hirve tarbida väärt seltskonnas küünlavalgel kvaliteetse veiniklaasiga aega surnuks lüües, ta luule ei tõrgu selle vastu eriti). Ma tean, et "väljapeetus" tähendab pigem talitsetud väikekodanlikku igavust, see on mandumise ja malbuse kunsti tunnus, mitte "suure" kunsti tunnus, kui siukest peaks olema. Ma tean, et pole kergemini riknevat kraami kui klassika: suur jagu mu lapsepõlve ENSV klassikast on lagunenud põrmuks ja pahnaks mu jalge ette. Kaanonimasinad aga rabavad, et kiiresti-kiiresti, enne teisi, omad uued reeglid ja puuslikud püsti panna. Et selle raames saavad kannatada ka väärt autorid – nagu Arvo Pärdi puhul hiljuti nägime –, kellest mingit kõrgkultuurimoosi püütakse keeta, pole imestada. Ma annan endale aru, et see võitlus ei lõpe, et see ongi tolle "luuleks" nimetava väärtussüsteemi pööris ja rabelemine ja heitlus, aga mu lugemiskogemus kinnitab mulle: "proosalik", jutustav (nagu nt Peeter Sauter, Teemu Mäki), rolli, narratiivi loov, keelematerjali respektiga suhtuv (s.t registreid mitte välistav) vabavärss on ilmtingimata luule. Värsipiirid sääl on samuti motiveeritud, ka loomuliku kõne efekti või "nullstiili" taotleva poeesia puhul. Loog ja Luks ei ole oma luuleotsingutes mitte üksnes eksinud (tõsi, Luks arvustab aprilli Loomingus ka Margit Petersoni ja Margo Vaino raamatuid, aga leiab nende luule väärtuse asuvat mujal kui tolles robustsuses või proosalikkuses või (minu arvates taotluslikus, kuigi nende autorite puhul sageli ebaõnnestunud) stilistilises rohmakuses), vaid kordavad omaks võetud dogmadena mingeid üldväiteid, mis luulele kui sellisele on vaid tüütud ja tarbetud ja isegi ohtlikud. Luule ei ole valmis asi, mille kaanoniraamat taskus lüroloog tollesse ilma rändama asub, et leida ideaalne, parim. See on elus organism, millega koos kasvada-areneda-mõista, alles siis saab teda kirjeldada, alles siis hakkab silma, kust on ta veel toores, kuidas eristada üht "proosalikku räuskajat" (nagu noid meil siis väga palju üldse olekski) teisest, kuidas aduda, kas see maailm on ka läbitunnetatud, või matkib üksnes toda "naturalistlikku" või "rämedat" või "realistlikku". Praegu oleme "mis" küsimuse lõksus. Jaurame ikka veel selle üle, nagu miski polekski päriselt luule, et me ei saa aru, et siin pole ju "luulelikkust" (on me elu ikka piisavalt "elulik"?)… Et luule on sõnade kontsentreerimise kaunis ja ülim vorm (enne kui elava inimese sõnaline eneseväljendus), et luule on eriomane keel, rütm ja riim (enne kui rahutu, otsiv, uut kasutav või kompav), et luule(keel) on ilus (ennemini kui päris või loomulik või räpane – veidi nagu elu ise). Väljapeetud klassika on luule kirst. Alguses ehk selline, kuhu neid väärishetki tallele pannakse, aga lõpuks pole taga muud miskit teha, kui kõik need lillepostkaardid lihtsalt põõsa alla maha matta. Niipaljukest väljapeetusest, klassikast ja kvaliteedist luules.
