Arvustus. Tagasi noorte loodusesõprade ringi
  Sinivaala värske titt kaalub sama palju kui täiskasvanud aafrika elevant. Konnad näevad ainult liikuvaid asju. Jääkarude nahk on must. Edasised teadmised bioloogiast pole enam kollased, vaid lausa ropud. Ükski neist pole omandatud bioloogiatunnis. Sealt tead, et: linnul on kloaak; kahepaiksel uhab veri siseelundeid; hüdra paljuneb mõõdutundetult. Ei vedanud. Bioloogiatunnid olid igavad. Veel hullem, mõnele... äh, minule, läksid need mingi hetk kirjatehnika tundideks. Kirjatehnika oli mu tunnistusel esimene neli. Oi, ma nutsin. Klassijuhataja kah oli haledusest rabatud, sest muidu olin ma väike vastik oivik. Korralikku käekirja pole antud. No kus ta saabki olla, kui alles teist põlve kirjaoskaja. Teist põlve kõrgharidusega ka, muide. Endal ka naerukoht. Nõnda tuletas see aeg meelde, kuidas istuti ja haigutati bioloogia tunnis. Mingid kloaagid. Siis tuli õpetaja, jagas vihikud kontrolltöödega tagasi – mul oli viis – ja käskis viielisel pugejal vihiku korraliku käekirjaga ümber kirjutada. Ette näidata. Ma olin vist kaksteist, loll, kirjutasingi. Omapärasel moel, kui sa, keeleots suust, tsement peas, üritad meeleheitlikult korralikult kirjutada, võtavad needsamad sõnad rohkem ruumi. Ühest vihikust sai poolteist. Neljandal korral olin targem. Kirjutasin ümber paar juppi vihiku lõpust uue algusse ja väitsin, et too täiskirjutatud vihik, kus ülejäänu truuvisti ümberkirjutatu, jäi koju. Pikad juhtmed, oleks võinud kohe taibata. Trikk töötas ka seitsmendal, kaheksandal korral... Nii luuakse kreatsioniste, kes ametlikku looduslugu ei usu. Maailm ikkagi loodi ja Jumm, kes üks huumorimees ikka olnud, toppis mulda mõned kivistunud kondid, et Darwin saaks ise uskuma jääda ja lollikestele sama jama ajada. Jumm ja tema kaksikvend löövad selle peale toobid kokku ja itsitavad. Eriti kaksikvend. Vanapatt toppis venna teadmata mõned kultuurikihid dinosauruste luie vahele, et lollikestel imestada oleks.„Nooh, härra Jumal, kas ep pane sa imeks, et nad igasugu luulude käes vaevlevad?” Too vaatab, taipab ja karjub vennale: „Mine põrgu!”. Viskab igaks juhuks veel simbli sappa. Sellise jura tõi lugemine meelde. Tõepoolest, on oldud noorte loodusesõprade ringis, kust õpiti teadmine, miks tuleb loodusmärkmed alati teha pliiatsiga. Kus oli imekauneid pildiraamatuid dinosauruste aegadest. Mosasauruse ja türannosauruse lööma oli vägev pilt. Eriti helesinine meri, välkvalge taevas ja röögatud palmid turistidest rikkumata liivarannal. Võtta N. V. Gogoli nimelisest Tartu Lasteraamatukogust igasugu huvitavaid zooloogiaid lugeda, jätta meelde tritseeratopse, diplodookuseid ja kes neist on arenenud, millal nad välja surid. Tarbetu, aga hellik teadmine. Muud looduslood, „olen sivutš ja lesin koos kotikutega!” pildiallkiri. Pärast bioloogiatunnis imestada, ma ju tean, mis te mulle räägite, rääkige huvitavat. Hoian noka maas, ei sega õpetajale vahele, et võiks veel mastodoni meenutada. Kuis paunas läbib inimene kogu evolutsiooni. Kuis tekivad rifid ja merikeelikud üksteist söövad. Ma olen sellest juba ammu raamatuid lugenud. Just selliseid raamatuid, kus on, kes, kus, ja, võibolla, mismoodi üks lahe loom jälle ilma tekkinud on ja mis ta tähendab ökosüsteemile kui kultuurile. Lugege teiegi ja virutage saadud teadmisega (559 grammi) vastu pead igaühele, kes väidab, et Carl Linnaeus polnud edev. Mu käekiri on endiselt halb, aga looduslugu vaimustab. 
