Arvustus. Shakespeare pilatese kastmes
"Romeo ja Julia" kavalehel kirjeldavad noored näitlejad lavastuse sünnilugu ja lavastaja Ingomar Vihmari põnevat lähenemist. Kahjuks on huvitava tööprotsessi tulemusena sündinud lavastus sisult ebaselge, vormilt lõtv ja detailivaene. Lavakujundus on rõhutatult ebaõdus ja räämas. Lohku vajunud välivoodi ja kassettmakk lava paremas küljes, 70ndate stiilis väsinud puhvetkapp ja ilmetu diivan vasakul. Kõike seda raamimas valgest linoleumilaadsest materjalist põrand ja tagasein ning neli valget plastmasstooli kesklaval.  Aga see esmamulje – et Ingomar Vihmar on toonud "Romeo ja Julia" kuhugi nõukaaja lõppu – on petlik. Kostüümid varieeruvad sinjoor Capuletti kärtspunasest Citroeni kampsikust Adidase dressideni. Kõnepruuk ("mine pekki") või laval selfie’de tegemine viitavad ilmselgelt tänasele päevale. Samamoodi määratlematuks jäävad ka tegevuse toimumise aastaaeg ja tegevuskohad. Sinjoora Montecchi kannab tolmumantlit, Julia lohistab ringi villastes sokkides, Amm aga nabapluusis. Täiesti mõeldav kontseptsioon. "Romeo ja Julia" on ajatu tekst. Kurja juur peitub selles, et eklektiliseks ja arusaamatuks jääb ka lugu ise. Sest mingit suurt klannidevahelist vaenu ei paista kusagilt. Romeo ja sõbrad astuvad lõbusasti sisse Julia vanemate korraldatud peole, viskavad viina ja löövad tantsu. Peo lõpp läheb ehk pisut rajuks, ent ei midagi traagilist. Ja sellega on "Romeo ja Julia" käivitav konflikt ju kadunud?! Jajah, Julia vanemad soovivad, et tütar abielluks smart casual Parise, mitte kapuutsiga dressipluusis Romeoga. Aga olge normaalsed – kui Julia julgeb oma vanematekodus toimuval olengul Romeoga ahnelt suudelda, siis julgeb ta ka oma vanemate abieluplaanid pikalt saata! Ei mingit tragöödiat.  "Romeo ja Julia" ajatusest saab aegade ühildamatus. Jutud vürstist ja pagendusest mõjuvad absurdselt; tillukest taskunuga käes keerutav Romeo on nagu enesetapja paroodia; Shakespeare’i pentameeter, mida vürtsitavad "mine vittu" ja "perse", kõlab rõvedalt. Õlgu kehitama paneb ka lavastuse misanstseeniline ülesehitus. Kesklava on suure osa ajast tühi, tegevus toimub peamiselt Julia koikul või ilmetul diivanil. Oma kordumises meeldejääv (kuigi tüütu) on see, et keegi tegelastest näpib pidevalt kassettmakki – kui saaks vaid aru, miks? Ja miks sinjoora Capuletti peab venitama end allavaatavasse koera ja esitama pilatese baasharjutusi… ei tea. Lavastuse enigma on isa Lorenzo, too kaastundlik jumalasulane, kes Shakespeare’i loos noorte armunutega samastub ja kaasa mõtleb. Ingomar Vihmari Lorenzo on mees, kes paneb noored paari, kuulab ära Parise soovid ja Julia pihtimuse… aga korjab seejärel unerohtu joonud Julia voodi äärest reetliku pudelikese; vaatab ukseorvast pealt, kuidas Romeo mürki joob ja sureb; ning laseb Julial end tappa. Mis paneb mõtlema, kas Vihmar tahtis teha hoopis lugu inimlikust alatusest? Ühest jäledast mängurist? Aga milleks siis "Romeo ja Julia", miks mitte "Richard III" või "Macbeth"…
