Jürgen Rooste arvamuspoees: Wiru Were Wärk
WIRU WERE WÄRK (patriootlik arvamuspoees)   suvine Viru tänav vanalinna inimvoo iharkuum põrgujuga   oli see kümnend tagasi kui ma siin vahel veel mõnes baaris jaheda õlle tihkasin võtta   hommikul kaheksa kandis kord plika küsis mult võõras aga nii tuttavas keeles   kas mul naist on vaja tõstsin abielusõrmusega parema käe – et mul juba on   – aga siis lihtsalt keppi tahtis ta teada ohates tõstsin vasaku käe – mul juba on   ta naeris ma naeratasin   nüüd mu silme all siin üleni valges valgepäine valgenahaline rootsi vanatädi jägeleb mustlasnäitsikuga hoiab vasaku kaenla all kõvasti oma valget ridiküli ning äsab paremaga tüdrukule vastu sõrmi kui too tal käest üritab haarata   mõlema silmis veikleb iseteadvust ja kangekaelsust ja kübeke jahmatust   kõikvõimsa eestlase jaoks on need muidugi kaks lollakat muulast   teadagi: need rootsi vanaeided tulevad siia võtavad me töö me kodud neelavad me sotsiaalabi kargavad me naisi   minu lapsepõlves nägi neid üksikuid harva nüüd ent loovivad tänavaid ne äfardavad valged massid preilisokkude näljased hordid   nende kummaline võõras lõhn nende veidrad rootsikeelsed jorutised nende arusaamatu kahepalgeline luterlus   mida saab lihtne eestlane teha et kaitsta end vananeva Rootsi immigrantide eest kellega isegi tulist verd mustlastüdrukud enam võidelda ei jaksa   mäletan – kui olin väike hirmutati et mustlased ajavad lapse kotti viivad ära ja müüvad maha –   neil põhjala muttidel aga on veel suuremad ratastega kohvrid   sinna mahub korraga mõne maakooli algklass   ja olemegi oma tulevikust ilma meid tõrjutakse linnasüdamest välja „eestlastemaale“ koplisse pelgulinna lasnamäele   südalinna kohale on ivesteerimis- pankrokkarid juba heisand rootsi kõrilõikajate- anarhopedede ergonoomilise plagu   mille värvidki on maha pekstud ühe lihtsate eesti inimeste lihtsa partei logolt   kuhu on jäänd mu lapsepõlve Viru oma hoorade ja kaakide ärikate ja kulidega   rootsi vanamutid on sind mult röövind
