Peeter Helme: üha rohkem on inimesi, kes kirjutavad ja üha vähem neid, kes loevad
"Romaan siiski õitseb" – nõnda pealkirjastas 4. juuni Postimehes oma ülevaate möödunud nädalal punkti saanud EKL-i romaanivõistlusest žürii liige Rein Veidemann. Et olin ka ise sama võistluse žüriis, võin esitatud väitega nõustuda. Kuigi esimese koha pälvinud töö – Armin Kõomäe "Lui Vutoon" – leidmine käis kergelt ja üksmeelselt ning olime žüriis kõik ühte meelt, et vaja on välja anda just neli auhinnalist kohta (lisaks Kõomäe käsikirjale olid Märt Lauri "Lahustumine", Jim Ashilevi "Kehade mets" ja Helen Eelranna "Suluseis" teistest käsikirjadest silmnähtavalt tugevamad), leidus võistlusele esitatud 94 töö hulgas veel teisigi häid käsikirju. Lisaks neljale auhinnatule otsustasime veel kuue autori tekstid ära märkida. Nii Tamur Kusnets, Tea Lall, Mairi Laurik, Mann Loper, Ilmar Särg kui Helve Undo kirjutasid igaüks tugeva töö. Ja ka ülejäänud 84 käsikirja hulgas, mis justkui kuskile ei jõudnud, leidus töid, mis loodetavasti ilmuvad, millest saab tubli toimetamistööga hea raamat. Kuid sellest kõigest on ajakirjanduses juba päris palju räägitud. EKL-i romaanvõistlus sai – teenitult, arvan ise – hea meediakajastuse osaliseks ja seetõttu ei taha ma kõike öeldut-kuuldut üle korrata. Selle asemel juhin tähelepanu ühele paradoksile. Selleks paradoksiks on kirjutajate ja lugejate vahelise lõhe kasv. Või teisiti sõnastatult: tundub, et üha rohkem on inimesi, kes kirjutavad ja üha vähem neid, kes loevad. Tõsi, raamatute nimetuste arvult on kõik justkui korras. Eesti Kirjastuste Liidu kodulehel esitatud andmetest nähtub, et 1991. aastal ilmus Eestis küll 23,3 miljonit eksemplari raamatuid, kuid nimetuste arv oli vaid 1654. Lihtsalt tiraažid olid siis veel meeletult suured. Kohe algas aga vastupidine protsess – nimetuste arvu kasv ja tiraažide kahanemine. Nimetuste absoluutne tipp saavutati 2008. aastal, mil ilmus 4685 teost kogutrükiarvuga 7,2 miljonit. 2013. aastal, mis on uusimad kirjastuste liidu kodulehel avaldatud andmed, ilmus 3887 nimetust raamatuid kogutrükiarvuga 4,791 miljonit eksemplari. Kuigi nimetuste arv näitab langustrendi, on kogutrükiarv viimastel aastatel jälle tasapisi kõrgemale nihkunud 2011. aastast, mil ilmus vaid 4,4 miljonit raamatut. Miks see nii on, seda ma ei tea, ilukirjanduse kirjastajad igatahes ütlevad, et ilukirjanduse tiraažid ainult langevad. Ka üks paradoks... Kuid tuleme tagasi algse paradoksi juurde. Kirjutajate arv näib kasvavat, kõikvõimalikel võistlustel osalejaid on üha rohkem, kirjandusblogid õitsevad, kirjandusajakirjade avaldamisjärjekorrad on pikad, uusi autoreid tuleb üha peale, kuid kõik: autorid, kriitikud, kommentaatorid, kurdavad üksmeelselt, et lugejaid jääb vähemaks, et lugejad kaovad ära. Mis siis toimub? Tegelikult, ma arvan, paradoksi polegi. On lihtsalt jätkuv ühiskonna killunemine. Üha vähem on ühisosa, üha vähem on asju, mida teeme kõik koos, millest mõtleme kõik koos, mida tunneme kõik koos. Ja nõnda on ka kirjandus muutunud üheks iseenesest mitmest väiksest killust koosnevaks killuks tänapäeva maailmas, mis pakub tervet meelelahutuste, eneseharimise ja eluviiside müriaadi. Nõnda mitte ei kasva kirjutajad ja lugejad teineteisest lahku, vaid teineteisest kasvab lahku kirjandusega üha vähem kokkupuutuv enamus ja kirjanduses või kirjandusest elav vähemus. Viimane ongi seltskond, kes on sageli korraga nii autor, kriitik, lugeja või – nagu antud juhul – inimene, kes neist probleemidest raadios räägib.
