Arvustus: Mispärast me kannatame?
Maria Petersoni lavastatud "Kolm õde" on üdini autoritruu klassikalavastus: neli vaatust, neli tundi, viimistletult selged tegevuspaigad ja -ajad, leidlikud ja mõtestatud misanstseneeringud. Aga – ja see kõlab vastuoluliselt – tervikmuljet iseloomustab vist kõige paremini sõnapaar "materjali vastupanu". Väliselt on lavastus maitsekalt ja läbimõeldult tšehhovlik. Ent sisu ei lenda, sest jääb verinoortele esitajatele lootusetult ja loomulikult kaugeks. Petersoni "Kolm õde" on äratuntavalt theatrumlik. Juba vormilt. Olgu peale, et (ka) eesti vaataja on juba üsna harjunud 90-minutiste vaheajata lavastustega või West Endi kaanoni kohaselt vormistatud "2 tundi 20 minutit ühe vaheajaga" kestvate teatriõhtutega. Theatrum mängib nagu autoril kirjas - kolme vaheajaga. Samavõrra selgelt hoiakuline on see, et esitatakse klassikalist tervikteksti. Irina, Maša ja Olga, kes Vene tänava saalis toimetavad, on Tšehhovi kolm õde, kindrali tütred kolkalinnas. Need ei ole õekesed Bronted, kellena sedasama kolmikut on korduvalt inglisekeelses teatris mängitud, või pidetud expat’id kusagil Uues-Maailmas, või Paldiski elanikud. Ülitäpsed on ka "Kolme õe" kujundus-, heli- ja valguslahendused. Esimene vaatus mängitakse peaaegu naturaalvalguses ja Katariina kiriku poole avanevatest akendest paistvas juunipäikeses. Teine möödub küünlavalgel, kõledalt uluvas tuules. Neljanda vaatuse valusad hüvastijätud toimuvad sootuks õues. Ei puudu ka nauditavad detailimängud – näiteks Veršinin, kes veeretab hulk aega käes tühja pildiraami, mille Irina talle imetlemiseks ulatab ja siis tagasi võtta unustab. Niisiis on Maria Petersoni "Kolmes ões" olemas palju eeldusi hea traditsioonilise klassikalavastuse sünniks. Aga lugu ei hakka elama. Ja mulle näib, et peapõhjus peitub materjalivalikus: "Kolm õde" on 19-aastastele esitajatele hoomamatu lugu. Mitte mõistuslikult, vaid tundena. Ja jumal tänatud, et see nii on! Sest oleks ju hirmus, kui Olga lõpumonoloog – "me saame teada, mispärast me elame, mispärast kannatame..." – kõnetaks verinoori inimesi, väljendaks nende tulevikuperspektiivi. Rõhutan, et eelnev on etteheide ainult lavastajale. Sest "Kolm õde" on VHK teatriklassi lõputöö. Mitte teatrikooli, vaid gümnasistide diplomilavastus. Laval ei ole suurte lootustega tiibu sirutavad näitlejad, vaid 19-aastased koolilõpetajad, kellest võivad tulevikus saada geenitehnoloogid, õpetajad, arstid, pankurid. Selles kontekstis on tulemus mööndusteta kiiduväärt.
