Reportaaž. Keemiline Vilnius
Noh, eks see oli meie elektrooniliselt meelestet bande jaoks stiilipuhas no-brainer, kui tilkus info vendade esinemise kohta meist vaid 600+ kilomeetri kaugusel leedukate peakorteris – hopsti busslimusiini GMC ja vruum-vruum päevase varuajaga Vilniuse poole. Laupäeval Siemens Arena ees taksost maha hüpates ja taksojuhilt 12 euroga tünga saanuna hakkasid siinkirjutaja püksid väikestviisi püüli sõeluma. Loomulikult mitte taksojuhi vahva triki pärast, pigem on tegemist säärase põneva sündroomiga, kus enne olulist live-etteastet tekib hinge klombike ärevushäiret eesootava hulluse tõttu. Siinkohal nipp sarnastele põdejatele – mainitut leevendavad ebaküdoonia, vaarikas, pruun värv ja tutikad T-särgid. Äkki räägiks asjast ka lõpuks. Kui "Tomorrow Never Knows" avahelidest sügavalt "Hey Boy Hey Girl" sai, oli selge, et leedukad kaotavad järgneva kahe tunni jooksul oma keemilise süütuse kõige meeldivamal viisil. Uue, 17. juulil ilmavalgust nägeva kauamängiva "Born In The Echoes" juhatasid sisse võimas "EML Ritual" ja praeguseks juba rahvusvaheliseks raadiohitiks saanud "Go". Viimase Edge Of Control Dub versioon kiusas rahvast kena mitu minutit, enne kui kummituslikku refrääni geniaalselt ilma biidita ära droppis. Maailma ühe parima muusikavideo omanik "Star Guitar" kasvas üle siinkirjutaja tänapäevaseks telefonihelinaks "Sometimes I Feel So Deserted" – see oli esimene hetk kui endorfiinitase oli tõusnud nn "defcon 5" peale ja avastasin end oma hambaid nosimast. The Chemical Brothers on selles suhtes ainulaadne kollektiiv, et kõik need lood, mida sa oled kuulanud juba kuni 20 aastat, kõlavad siiani nagu need oleksid stuudiost väljunud tund, päev või nädal tagasi. Oivalised näited sellest olid vana hea superhipi Noel Callagher’i vokaalide poolt õnnistet "Setting Sun" ning hiljem teised albumi "Dig Your Own Hole" peategelased, "Elektrobank" ja "Block Rockin’ Beats".  Tom Rowlands, üks The Chemical Brothersi osapooltest. Foto: Lukas Šalna / Facebook Siinkohal kiire vahelepõige kontserdi korralduslikule poolele ning kolm euroalusetäit kive ürituse peasponsori Tuborg kapsaaeda – tegite ikka midagi jube valesti kui õlu kahetunnise kontserdi ajal äkitselt otsa saab, "Jesus f***ing Christ, tule eila meile", nagu öeldakse. "Saturate" ja visuaalselt plahvatavad värvikuulid olid seekord isegi veel täpsemalt sünkroonis kui ammu Riias ja vähem ammu Helsingis, pole säärast piinlikku korrektsust kohanud õpetaja Saukase keemiatundidest saati. "Believe" ja "Escape Velocity" olid see-eest niivõrd intensiivsed, et ajuretseptorid panid paariks sekundiks nö pillid kotti. Haaraks hetkeks kinni ka võimalusest tervitada ühte punast ja ühte sinist umbes 3-4 meetri kõrgust robotit, kelle silmist pritsis lasereid ja kes "Don’t Think / Under The Influence" kombo lõpuks reaalselt läbi põlesid, ma loodan, et teil on kõik ikka korras. Duubeltunnise live’i lõpetas ekstrapikk "The Private Psychedelic Reel" – visuaalselt vaimulik vaatemäng, mille helirežissöörideks põrgulikult tumedad jõud. On äärmiselt raske leida etteastet, kellel leidub ulmeline võimekus siduda täiuslikuks ja õmblusteta audiovisuaalseks sümbioosiks heli ja pilt. The Chemical Brothers on üks sellistest etteastetest. Need kutid lihtsalt ei tee elektroonilist muusikat. Need kutid ON elektrooniline muusika. Igaks petteks ka setlist, täpsus on voorus: Tomorrow Never Knows (Junior Parker cover) Hey Boy Hey Girl EML Ritual Do It Again Go (Edge of control version) Swoon Star Guitar Sometimes I Feel So Deserted (Electronic Battle Weapon 11) Chemical Beats / Acid Children (sample of Farley "Jackmaster" Funk / The Housemaster Boyz' song: House Nation) Out of Control / Setting Sun It Doesn't Matter / Open Up Saturate Elektrobank I’ll See You There Believe The Sunshine Underground Escape Velocity Don't Think Under the Influence Galvanize Music: Response Block Rockin' Beats The Private Psychedelic Reel
