Pille-Riin Purje teatrikommentaar: suvesangarid Dorian Gray ja Eemeli Toropainen
Ilmselt ei ole maailmakirjanduses vastandlikumaid persoone kui Oscar Wilde'i Dorian Gray ja Arto Paasilinna Eemeli Toropainen. Kui nood mehed peaksid sattuma samasse seltskonda – ülimalt ebatõenäoline! – ei sünniks kübetki head kummalegi, võiks minna kogunisti verelaskmiseks. Aga ennäe imet, juhuse tahtel on mõlemad sattunud suveteatri püünele. Dorian seikleb Heliose kino efektselt räämas saalis, Nukuteatri visuaaltragöödias "Dorian Gray portree", Mart Müürisepa kehastuses; Eemeli askeldab looduslikult kaunis Rakvere Rahvaaias, Rakvere teatri suvekomöödias "Maailma parim küla", Üllar Saaremäe muhedas lavaelus. Põhjus, miks nood kaks suvesangarit jaanipäevaeelses teatrikommentaaris kokku viin, peitubki märksõnas visuaal – video. Helendav tehismaailm ekraanil, va maagiline multimeedia, on peibutanud nii "Dorian Gray portree" lavastajat Vahur Kellerit kui "Maailma parima küla" maaletoojat Jaanus Rohumaad. Sedavõrd, et kipub näitlejat üle mängima. "Dorian Gray portree" žanr – visuaaltragöödia – antud kavatsust toonitabki, luues esteetilisi kulisse, milles enamgi wilde'ilikku stiili ning rafineeritud maitset kui näitlejate ansamblis. "Maailma parimas külas" keset ehtsat loodust püsti pandud pirakas ekraan on aga suisa sõgedas vastuolus Paasilinna romaani sõnumi ja tegevuspaigaga Ukonjärvel, sestap eeldab filmi ja multifilmi kaasamine pöörast eneseirooniat?! Ekraanil näeb vallatuid vahvaid stseene, kummati teeb kiindumine visuaali terviku eklektiliseks, elavplaanis näitlejad taanduvad pahatihti ülearuseks, misanstseenid staatiliseks. Üks ühisjoon on "Dorian Gray portreel" ja "Maailma parimal külal" veel, millele vastukajades juba viidatud: dramatiseering ei kasva andekalt suveräänseks, püüd algteose süžeed ontlikult järgida, koos paratamatute kärbetega, toob kaasa lohisevust ja juhuslikkust. Oscar Wilde'i romaan oli ühel eluetapil mu absoluutne lemmik, Wilde'i paradoksid vastupandamatud, ometi ei paneks pahaks lavaversioonis loovamat hullust, kui see haakub originaali subtiilse elegantsiga. "Maailma parimas külas" on laval lahedaid täiendusi, näiteks nihe karusüdame teemas, kuid samas ka liigpüüdlikku ümberjutustust. Dramatiseerimine on kunst ja and omaette. Ent tunnustust väärib eesti suveteatri skaala, kaks drastiliselt erinevas žanris maailmalõppu: Dorian Gray pahenaudingute universumis ja Eemeli Toropaise terve mõistuse kogukonnas!
