Peeter Helme: 5 raamatut, mida suvel kindlasti lugeda
Kaur Riismaa – "Pühamägi"Verb, 2015. 109 lk. Vahest just see, mida suveks vaja – veidi melanhoolne, veidi naljakas korraga kaasa mõtlema, tundma, nutma ja naerma kutsuv lugemine. Kaur Riismaa poeetiline proosa meenutab ta luuledebüüti „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, milles ta pikalt ja kiirustamata jutustas eri fiktiivsete inimeste elulugusid. Kuid samas ei ole „Pühamägi“ mitte mingi luuletaja katse tõestada end proosakirjanikuna, vaid täiesti loomulikult mõjuv, loogiliselt komponeeritud ja huvitava arenduskäiguga lugu ühest kummalisest sõprusest, milles on ka teatav armastuskolmnurga kompott. Kui veel lisada, et minajutustaja kirjutab seda lugu vesteldes oma toataimedega, on kaurriismalik (enese-)iroonia jõudnud tippu. Kaur Riismaa – "Pimeda mehe aiad"Tänapäev, 2015. 222 lk. Et Riismaad ei huvita ainult iroonia, ja et ta on otsutanud tõesti proosakirjandusse tulla, et sinna jääda, demonstreerib ta oma teises hiljuti ilmunud romaanis, mis võitis tänavuse kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse. „Pimeda mehe aiad“ ei ole mingi revolutsiooniline murrang – ka siit loeme üht elulugu, nende jutustamine paistab olevat Riismaa põhiteema. Kuid mängleva kergusega võtab Riismaa eri positsioone, eri rolle, räägib eri häältega. Talle ei näi valmistavat mingit raskust rääkida kord oma peategelase positsioonilt, mil viimane oli 30, siis ehitada tegelase õlule veidi elukogemust ning lasta tal pidada 45aastase mehe monoloogi, et viimaks panna ta sama usutavalt kõnelema 60selt. Ja nagu sellest veel vähe oleks, toob autor sisse ka minajutustajast naishääle. Igati hõrk ja samas ka meeldivalt kerge, lugejasõbralik teos. Lauriito Meriloo – "Triibuline elu"Jumalikud Ilmutused, 2015. 100 lk. Neile, kes otsivad aga veelgi kergemat meelelahutust, sobib Lauriito Meriloo. Veidi ropuvõitu värsse treinud mees on nüüd jõudnud lühiproosa kogumikuni. Seda võib võrrelda samas sarjas ilmunud Janar Ala „Ekraanirituaalidega“ – mõlemad kirjutavad lühikesi tekste, n-ö „näoraamatuproosat“, mis ammutavad ainest elust meie ümber. Peab siiski ütlema, et Meriloo raamatus esineb ebaühtlust, kohati püüdleb ta väga puändi poole, kuid see ei tule tal hästi välja ning kohati annab ka tunda, et vahest sobiks talle pikem vorm, mis laseks mõne siin kaante vahel üsna embrüonaalselt esitatud mõtte rahulikumalt välja arendada. Sellele vaatamata julgen pidada „Triibulist elu“ ideaalseks suvelugemiseks, kust üks-kaks veidrat (ja vahel kõlvatuvõitugi) jutukest hommikusöögi kõrvale lugeda, siis üks-kaks pärastlõunal pikutades ja mõni veel voodis enne magamaminekut ette võtta, et kindlustada endale lõbusad unenäod. Jüri Kolk – „Otse aia taga“Jumalikud Ilmutused, 2015. 109 lk. Kui sama kirjastuse toodangu juurde jääda, siis luulesõpradele soovitan Jüri Kolki. Temast on aastatega kujunenud välja üks hästi kujundit ja nappi keelt valdav autor, kelle tekstides ühinevad sotsiaalkriitilised ja hästi ajastut tunnetavad märkused vihjetega kirjandusklassikale ja kultuurilooliselt olulistele tekstidele. Nalja saab mitmel tasandil ja ka kurb on mitmel tasandil. Mõni tekst on lausa mõnus vemmalvärss, mida lugedes tunneb ilmselt ka kõige luulekaugem inimene ära mõned vihjed. Nagu luuletuses „No kes saab santi sundida“: „no kes saab santi sundida / kui sant ei taha kõndida / saab jeesus santi sundida / ja koorma otsa voodi ka / võib naljaviluks lisada“. Tiit Tarlap – "Äraneetute pärijad"Varrak, 2015. 327 lk. Üheks Eesti ulmekirjanduse elavaks klassikuks on kujunenud Tiit Tarlap. Tema järjekordne teos püüab olla sama laiahaardeline kui ta varasemadki ning jälle on teemaks inimkonna ajalugu, ajaloo põhjused, küsimus sellest, kas ajalool on mõte. Tunnistan ausalt – nii jutustades, tundub see tüütu, sest mis siin salata, mingi tõsiseltvõetav ajaloofilosoof Tarlap pole. Aga ta on selle eest hoogne ja uljas mõtleja, keda lugedes ei tohi ise võtta kõike tõsiteaduslikult, vaid lasta loo tempol end juhtida. Ja tempo on siin teoses hoogne. Ulme- ja seiklusjanulised lugejad on vaieldamatult tänulikud!   Vaata muid kultuurisoovitusi lisatud lugudest!
