Jürgen Rooste essee. Kui maailmast saab põrgu
Eestist ei saa kunagi teednäitavat ega innovatiivset riiki, me lihtsalt eelistame vaikselt manduda. Aga sellest pole häda midagi, sest me teeme lihtsalt seda, mida kogu inimkonna laisem ja mõttetum osa: sureme tasapisi välja. Kas saab inimesi süüdistada selles, mis nad olemuslikult on? Aeg-ajal kostab ilmastikuteadlaste hõikeid-oigeid, et on viimane aeg – või siis juba liiga hiljagi – midagi teha. Inimkond kukub oma olemise servalt alla. Jälle on alanud suur liikide väljasuremine jne. Skeptikud, terve mõistuse täievolilised esindajad, muidugi leiavad, et see seitse-kaheksa miljardit on ikka köömes ja raasuke ja ei suuda suurtele protsessidele midagi. Küll ikka suudame, me oleme nii tublid! Olla kaljukindel selles, et meil pole osooniaukude tekke või keemilise tasakaalu muutustega või ulatuslike metsa-alade ja looduskoosluste hävinguga miskit pistmist… on lihtsalt arrogantne ja rumal. Maailm hakkab tillukeseks jääma. Ja kogu aeg tuleb mõelda: kus sa asud, oled sa sabassörkija, tuultest sõltuja, või näitad teistele teed, leiad mingeid teistmoodi võimalusi. Kuigi Eestil on kombeks kelkida oma innovaatilisusega, siis tegelikult mingit erilist innovatsiooni meil maailmale pakkuda pole olnud. Me oleme ikka lihtsalt katsunud üle võtta turumajanduse tõhusamat osa, seda aina parendades, lisades vidinaid, kuidas juba olemasolevat paremini kasutada. Aga ei midagi uut. Parimal juhul toodame virtuaalseid lisatarvikuid või leiutame põnevaid kurioosume.Turumajanduse häda on selles, et tema toimimine eeldaks inimestelt enamaid moraalseid panuseid, voorusi, teatavat üllust: et kui kulutad-kasutad-teenid rohkem selle süsteemi päält, siis jääb sinu kanda ka suurem osa vastutusest, et kogumisjanu või hüvedeiha või teiste tööga (milleks võimalused oled sa küll ehk ise loonud) teenituga mängimine maksaks samuti. Seda vastutust ei taha aga eriti keegi võtta (on muidugi erandeid). Eestis on nt tasapisi kehtestatud (kaudne) astmeline tulumaks, kus vähem teenivad inimesed maksavad käibemaksu ja aktsiisi jne näol ära tunduvalt suurema osa oma sissetulekutest kui jõukamad, kes naudivad rohkem vabaturumajanduse pakutavaid hüvesid. Vastutus ja koorem on ühiskonnas väga ebavõrdselt jagatud ja see tekitab viha ja vastasseisu, millega poliitilised jõud meelsasti manipuleerivad. Ja valus on, et andeid kaalutakse erinevalt – üht tüüpi ande eelistamine õgvendab ühiskonna arenguvõimalusi tunduvalt. Midagi pole teha, ka teine äärmus, sotsialism või koguni kommunism, eeldab tohutut üllust. Esmalt uskumatult tugevat tahet panustada oma tööga, julgust ohverdada oma jõud ja hüved kogukonna nimel – kusjuures muidugi hakkab inimlikum-hoolivam keskkond inimest teenima, see annab talle lõpuks kordades rohkem tagasi kui võimalus tarbida-kulutada-koguda, nii et investeerimise ja tulu teenimise vahekord on sotsialismis ikkagi turumajandusele sarnane. Ainult et see ülluseprogramm ei tööta päris samamoodi nagu turumajanduses, kuigi mõlemas hakkavad domineerima sitapääd, kes tahavad kõike hääd, mida süsteemil pakkuda, aga ei taha omalt poolt eriti midagi ära anda. Sotsiaalsüsteemi hüvesid ja ühisomandit ja madalaid elamiskulusid tahavad kõik, aga end seepärast, teiste nimel rakkesse panna… Lisaks on nii sotsialismile kui turumajandusele omane tendents nivood ühtlustada, inimesi ühesuguseks kasvatada, tampida. Individualismile, loovuse tohutule mootorile (a la looduse mitmekesisus, kus eri liikide vohamine loobki võimalused elu kestmiseks ja paljuseks, iga lüli kadumine hävitab tervikut) ei anna kumbki eriti ruumi: turumajandus näeb loovusena vaid teatud tillukest tulutoovat, müüdavat segmenti, mis muidugi ka ümbritsevat elamisväärsemaks muudab, aga kui sel puudub otse hinnasilt või arvutatav väärtus, siis ei näe turg, see nähtamatu käsi – mille räpased omanikud, jõulised mõjutajad tänapäeval küll üsna selgelt välja paistavad – sellele vajadust või ruumi või võimalust tuge anda. Tõsi, turumajandus tolereerib pea kõike, lihtsalt, kui sel puudub selge kursiga vahetatav väärtus, on see rämps. Sotsialismi kogukondlik kasvatus on teistpidi jäle. Eriti maailmas, kus reaalselt ei ole kaugeltki kogu inimkonnale enam tootvat tööd pakkuda, siis proletariaat kui selline — aga mitte ta mentaliteet ja eluhoiakud – on pea kadumas. Ilmselge on, et loovad-mõtlevad sektorid peavad muutuma, neelama ja ära kasutama lõviosa sootsiumi potentsiaalist .  Lääne ühiskonna tegeliku sotsialismi kandjateks ongi praegu peamiselt haritlased – kes vabatahtlikult, ja sageli sugugi mitte "müüdavate" annete puudumise tõttu, töötavad (vähemalt meil) alamakstuna (ja vahel seeläbi alandatuna) sektoris, mis loob otse meie tuleviku inimmaterjali. Mõtlemis- ja käitumisviise. Tuleviku Lääne sotsialism olekski haridussüsteemi nägu: kui suurele jaole ühiskonnast pole võimalik tootvat tööd pakkuda, tuleb luua võimalus tootvaks elukestvaks õppeks, misjuures ühiskond oleks nagu iseenda palgal, looks arenguprotsesse´-- need ei tohiks olla pseudotegevused, kuigi lõpuni pääsu sellest vast pole.  Üks jõhkraim kuritegu on muuta enamus maailmast virtuaalmeelelahutust tarbivateks zombideks. Tõsi, rumalus ning kaasamõtlemisvõime puudumine soodustavad populistlike valitsuste võimulpüsimist, kiirendades ja võimendades protsesse – ütleme, et intellektuaalne tasalülitamine võib olla hääks katalüsaatoriks juba käima lükatud protsesside lõpuni viimiseks. Meilgi soodustab praegune süsteem pigem status quo püsimist, kusjuures see on toppama jäänd ja üpris arenguvõimetu, isegi arengul, muutustel, ühiskondlikul elevusel jalus. Eesti ühiskonna tänast seisu võiks kirjeldada eitusfaasis ja halvasti või ise medikameeritud süvadepressioonina. Kuskilt kostab kilava, murduva häälega: "Ei, mul pole midagi viga, kõik on hästi." Samas otsivad vilavad silmad mõnd õlekõrt… See ei ole ehk kõigini jõudnud ning märgatav osa ühiskonnast, kel ka tarbimisvõimalusi, saab veel heaoluühiskonda mängida, aga nonde piiri pääl virelejate külm hingus on siinsamas kõrva juures, on hinge küljes nagu betoonking. Läänemeri on tume ja näljane. Me võiksime mõista, et see kõik siin – meie veidravõitu maksusüsteemid ja hääoluühiskonnataotlused, tohutud kaubakeskusepinnad ning nõrgad ja pealispindsed sotsiaalstruktuurid – on äärmiselt lühiajaline lahendus, kui tahame eestlastena ja ka inimkonnana kesta nii, et enne kadumist ei langeks me anarhilisse agooniasse, millest kindlasti paljud unistavad – kui vabastav tunne on rännata, relv pihus, lüüa inimesi maha vaid vee pärast, süüa vanu konserve ja värskelt vinnutatud inimliha, vägistada ja orjastada, keda aga soovid… maailm oleks täis üksildasi tasujaid ja laibavirnu, ilus! Eesti plaanis näeb see kõik välja praegu nii: võimul on pealtnäha laske-minna-mehed (laissez faire), kes tegelikult nõkerdavad juba aastaid kummalisi plaanimajanduskäike, mis toetavad võimsamaid teenivaid mehhanisme (nagu Rootsi pangad). Nende kõrval kaotavad suhteliselt viisakad ja vaoshoitud sotsid – roosad! – tasapisi oma nägu, sest süsteem, mida nad toetavad, on põhimõtteliselt sama, lihtsalt tunduvalt tugevama sotsiaalsüsteemi ja turvavõrgustikuga. Kommunistid on aga vaid kohviku- ja internetifilosoofid, kelle puhul võib sügavalt kahelda valmiduses ennastsalgavaks, kurnavaks tööks – küll aga meeldib neile teoreetiline mõte, et kuskil on keegi süüdi, et on gruppe, kelle hukkamist-kukutamist kujutleda/oodata/kirjelda. Nad põhimõtteliselt teavad, et saaks teha, elada teisiti küll. Anarhilisemalt. Nende võitlus ja teod on olemas seni vaid sõnus. Nii ongi hää, laisk ja mõnus. Vastutust ei pea siis võtma. Fakt on, et minnalaskmismajandusega läebki kõik peagi oma teed, ilma meieta. See on muidugi tore planeedile ja muule loodusele, kui seda alles peaks jääma. Aga inimkonna kestmise plaan saaks praeguse seisuga – pikas perspektiivis – olla siiski vaid punaroheline ehk jõulise ökoloogilise mõtlemisega plaanimajandus. Mingis mõttes tänase Eesti vastand, kuigi mitte päris põhjani.Planeet muutuks jälle avaramaks, me ei jõuaks igale poole nii sujuvalt, kuigi rännata saaks ikka, aga mitte säärase sujuvusega. Tootmine muutuks väiksemaks ja kohalikumaks, ressursside raiskamine tulu teenimise nimel peab kaduma. Ühe sõnaga, suur säilimisprogramm eeldaks hoopis teist mentaliteeti. Ses mõttes on õudne jälgida, kuidas Hiina on suutnud toimiva turumajanduse plaanimajanduse ja sõjaväelise režiimiga ühendada. Turumajandus ise pole enam mingi demokraatia või liberalismi või vabaduse garant, pigem on leitud viisid, kuidas suhteliselt vaba turu kaudu luua ka rõhutud ja ajupestud inimestele vabaduse illusioon. Noh, mitte, et kapitalistlikud süsteemid – tänane Eestigi – sama meetodit poleks juba pruukind, lihtsalt Hiina näide on ilmsem, läbipaistvam. Eesti võiks muutuste käimalükkamisega teed näidata küll, loobuda vaikselt kulutamisest (soome keeles tarbimine ongi kulutamine), raiskamisest, muutuda turumajanduse- ja sõjakesksest riigist innovatsiooni ja loovuse keskseks. Ainult et kust võtta need inimesed, kes sellega päri on? Nõukogude Liit oli luhtumisele määratud projekt – muidugi loodigi see teenima vaid teatava sõjalis-poliitilise taustaga eliidi huve, kelle jaoks sotsialism oli dekoratsioon, kuliss. Aga ega "lihtne töötav inimene" omalt poolt just palju ära teinud, see kõik pidigi lagunema, pudenema, sest igaüks tassis tolle jupi, mille seina küljest lahti sai, ikka endale ära koju. Nii palju siis ühisomandist, niipaljukest üllusest. Idealismipuhangud revolutsioonilistes hulkades, noorte avatud hingedes olid juba Lenini mõtteviisis hukule määratud. Nõukogude Liit ei saandki toimida, selle liim oli lõpuks hirm, mitte hoidmine. Aga Eesti mentaliteet on ikka veel säält pärit, vana kommarite poliitkorpus õpetas noori enda käe ja sisimate struktuuride järgi, sellest on vähesed vabaks rabelnud: kas või too, et sõnad on üks, teod aga teine. Mingis mõttes on Eesti ülimalt kahepalgeline ühiskond. Ma mõtlen siiani, et äkki see seestpoolt õõnestamine, mis algas komparteis, vältab veel? Isamaliit õõnestati seestpoolt ära, rohelised õõnestati täiesti olematuks… Reform on juba kaua õõnes olnud, teisedki kumisevad-klõbisevad kahtlaselt nagu kuivand põrnikakestad päikse käes aknalaual.  Tõenäoliselt ei võtagi inimkond (rääkimata tulist verd eestlastest, kelle osa laias ilmas on niikuinii köömes – miks siis pingutada, eks) enne midagi ette, kui kõik juba metsas on. Metsi, tõsi, võib-olla siis enam polegi. Ja siis hakatakse ka ressursside pärast sõdu pidama. Ega Venemaa ja Hiina ja USA huvid tule tühjast kohast. Ma mõnikord mõtlen, et kellele ikkagi kuulub näiteks Tallinna Vesi, kellele kuulub me joogivesi hetkel, kui tal on maailmas kullahind?  Turumajandus käsikäes demokraatiaga on hävitav kooslus. Inimestele ei meeldi budistlikult loobuda ihadest. Ihad on käivitav mootor. Ja ihad on kanaliseeritud mateeriale, varandusele ja sellest tulevale hääolule. Seda mõtet on Eestis müüdud juba veerand sajandit, me viibimegi selle ainumõtte ruumis, kus midagi muud ette kujutada on võimatu või vähemalt kellegi meelest ohtlik.  1990ndate anarhokapitalistlik puhang oli küll loominguline, aga täiesti tulutu ja suunatu, viljatu. See oli lõbus ja loov kaasategijaile, aga mitte neile, kes seda suppi nüüd helpima peavad. Noh, muidugi võibki olla, et kogu elu mõte on, et oleks natuke aega fun. Sel juhul olid 90ndad äge aeg. Välja arvatud neile, kes kõik kaotasid. Uue loomingulise, vabastava, anarhilise puhangu saaks Eestis tekitada vaid toda potjomkin-world’i radikaalselt maha kiskudes (äkki saaksime seda hakata oma Disneylandina maailma turistihordidele müütama?). Hakates ühiskonna kive ümber laduma. Mitte küsides, millised on meie võimalused, vaid küsides, mida meil on vaja.  Kui enamus Eesti ühiskonnast leiab, et meil ongi vaja täpselt nii vähe ja nii mõttetut maailma, mida säärane plaanimajanduslikult juhitud turumajandus poolkasutuskõlbliku variandina pakkuda suudab, siis on kaks võimalust. Esiteks, haarata relvad ja sundida kõigile pääle just oma õige idee, aga see ei tööta lõpuks kunagi, nii palju inimesi pole võimalik maha tappa, kui ühe idealistliku revolutsiooni programmi täitumiseks vaja oleks, noh, siis poleks enam kellegi jaoks seda paremat maailma teha lihtsalt. Teine võimalus: lüüa käega selle ühiskonna pakutavatele variantidele ja mängida ta sees/piires või kuskile hoopis mujale kolides oma reeglite järgi. Aga sel juhul neelab see apokalüptiline hoovus ikkagi ka üksikud hundid ja kõrvalseisjad, skeptikud ja filosoofid, küünikud ja isegi nihilistid. Ja kõige ilusam päeva on vaid korraks: kui see kõik kokku kukub. Päev pärast seda on juba igerik jama ja igavus, näljane ellujäämisvaist tuhmuvaid meeli ergastamas. Ja kristlased, moslemid – nad on mängust kõrval ja läevad ja saavad selle, mida oma tegudega pälvind? Aga eks oled nad aednikena selle aia nässu keerand, jõhkralt pruukind seda, mida pidanuksid hoidma-hooldama. Eks ole nad eksind tuhandeid kordi oma jumalate käskude vastu… nii et põrgusse, kõik põrgusse! Pühasõdalased põrgusse, kahepalgelised maailmaparandajad põrgusse, moralistid põrgusse, sallimatud kristlased põrgusse, pedevaenajad põrgusse, konservatiivid põrgusse. Kindlasti on kuskil ka paar päris hääd inimest, ma olen selles täitsa kindel, kuskil on keegi peaaegu nagu Jeesus, peaaegu nagu Buddha.  Maailm esitab meile praegu mõistatusi, aga me ei kuula, saati siis, et püüaks vastata, mõista. Eestlaste sääs pole eriti mugavus- ega lodevuspagulasi, küll aga on meil riiklik mugavus- ja lodevusprogramm, üüratu üldine idee, kuidas eriti mõnusalt ja aeglaselt põrgusse seilata. Siuke rahvuslik kruiis. Ja Kalevipoeg värava päält juba rõõmsalt lehvitabki!
