Ene-Liis Semper: olla iseenda jaoks iga kord huvitav on raskem, kui üllatada kedagi, kes meid veel näinud pole
Millised on muljed pärast kolme mängukorda? Milline on meedia vastukaja? Kuidas on publik lavastuse "Mu naine vihastas" vastu võtnud? Sellisele suurele festivalile tulles on alati üks asi kindel – festival paneb peale kohustuse anda hästi palju intervjuusid. Nii et intervjuusid oleme me tõepoolest andnud palju ja neid on ka jooksvalt juurde tulnud. Festivali peadirektor Olivier Py tuli eile õhtul pärast etendust lava taha silmade särades ja ütles, et seda võib kutsuda sõnadega great success. Ma ise muigasin sisimas selle peale ja mõtlesin, et kui see prantslaslik ülevoolavus sealt ära võtta, kas siis ka midagi asjalikku alles jääb, mida uskuda saaks. Kuid ma arvan, et tal on korraldajana tõsi taga ühes asjas: kui ta toob sellises konkurentsis siia festivalile sellise trupi, mida mitte keegi ei tea, ja saada saal täis – eile oli järjekord ukse taga ja osa ei mahtunud saali ära, etenduse lõpus seisid kõik püsti ning neile on omane karjuda "Bravo, bravo!" kui miski neile südamest korda läheb –, siis selles mõttes see great success ei olegi nii liialdus võibolla. Käisime eile vaatamas ka Thomas Ostermeieri "Richard III-ndat". Ostermeier on Berliini Schabühne kuulus lavastaja. Olime siiras vaimustuses, kuna näitlejad mängisid väga hästi ja eriti peaosatäitja. Pärast "Richard III-ndat" läksin vaatama ka meie "Mu naine vihastas" etendust ja vaimusilmas oli veel see saksa peaosatäitja Lars Eidinger. Ja kui Juhan Ulfsak lavale tuli, siis mul läks süda väga soojaks, sest paratamatult neis kahes mehes on midagi väga sarnast. Nad mõlemad tegid oma tööd väga hästi! Mis on teie arvates põhjuseks, miks valiti NO51 Avignoni põhiprogrammi? Mis on see miski, mis teeb sellest Euroopa praeguse aja teatri ühe tipplavastuse? Teekond sellisele festivalile algab päris kaugelt. Inimesed, kes selliseid festivale korraldavad, kohtuvad regulaarselt erinevatel festivalidel, kus otsitakse juba olemaolevate tippude kõrvale ka uusi tulijaid. Meie jaoks algas asi tõenäoliselt sellest, et me mängisime 2010. aastal Wiener Festwochenil, kus olid ka praeguse Avignoni korraldajad, kes kutsusid meid 2011. aastal Pariisi Odéoni teatrisse. Ka seal õnnestus saal täis saada, mis oli korraldajate sõnul suur üllatus. Ehk siis needsamad inimesed, kes kutsusid meid Odéoni, kutsusid meid ka siia, Avignoni. Nii et see on selline pikem tööprotsess. Te saite ka hiljuti „Ühtse Eesti“ eest maailmanäitusel Praha kvadriennaalil peaauhinna. Samuti olete te suhteliselt tuntud saksakeelsetes maades, nüüd ka järjest enam Prantsusmaal. Kas te tunnete end ka eesti kultuuri edasikandjatena, saadikutena? Kas te tunnetate lavastusi luues lisaks loomingule ka teist, rahvusega seotud dimensiooni? Kui me Teatri NO99 asutasime, siis oli meie plaan teha selliseid asju, mis oleksid kommunikatiivsed ka välismaal. Meil oli Tiiduga (Tiit Ojasoo - toim) huvi näha, kas teater on kommunikatiivne või on ta oma keele lõksus. Tundub, et ei ole. Me mängime muidugi subtiitritega ja meie lavastustes on ka palju füüsilist tegevust, mis on loomulikult universaalne ja kõikidele kultuuridele arusaadav. Aga kas me oleme eesti kultuuri saadikud? Loomulikult! Kes me muud olla saaksimegi? Kui vaadata Avignoni põhiprogrammile lisaks ka off- ehk kõrvalprogrammi, mille kataloog meenutab mulle telefoniraamatut... Sest see on lihtsalt nii paks! Peaprogrammiga paralleelselt mängitakse 1300 lavastust! Artiste on Austraaliast, Hiinast, Jaapanist... Ning kui seal vahel on väike Eesti, siis see on ju suurepärane! Rahvusvaheline edu on muutumas teie jaoks juba normiks. Mis on NO99 ambitsioon tulevikuks? Rahvusvaheline edu ei ole meie jaoks kindlasti mõõdetav. Pigem on ta sellist sorti väljakutse, et kui juba teatud intensiivuse ja järjepidevusega oled hakanud huvi pakkuma välismaistele institutsioonidele, siis pigem on huvitav see, et kui kaua õnnestub seda hoida. Et saavutada teatud regulaarsus ja et olla ka huvitav iseenda jaoks. Sest olla iseenda jaoks iga kord huvitav, on kindlasti raskem, kui üllatada kedagi, kes meid veel näinud pole. Teatrifestivalidel käies on teil ka võimalus paljusid erinevate lavastajate töid näha. Kas kaasaegsel Euroopa teatrikeelel on ka mingi läbiv punane niidistik, mingi tendents, mida tuua välja või mis iseloomustab laiemalt praeguse aja Euroopa teatrit? Ma olen tõepoolest päris palju lavastusi näinud. Ja minu jaoks on selles Euroopas ikkagi olemas saksa teater, prantsusmaa, venemaa ja ka eesti teater, mis on ilmselgelt erinevate mõjutustega nii saksa kui ka vene teatrist. Meil oli kunagi võimalus teha kolme erineva maa koostöös "Kolme Kuningriiki". Olid saksa näitlejad Münchenist, eesti näitlejad Tallinnast ja inglise näitlejad Londonist. Ja pigem oli huvitav just see, et hoolimata sellest ühest ja samast Euroopast, on need keeled täiesti erinevad. Ehk siis see, kuidas lähenetakse Inglismaal teatrile ja kuidas lähenetakse Saksamaal, on kaks täiesti eri asja. Inglased on väga tekstikesksed, väga tekstitruud. Näitekirjanik on kuningas ja kõik, mille ta on kirja pannud, on püha ja puutumatu. See teater on väga seotud sõnakasutusega ning sellega – kuigi muidu absoluutselt perfektsel ja suurepärasel teatril – asi vahel ka piirdub. Saksa teater, mis on samuti tugevalt seotud sõnakasutusega, on tegelikult orienteeritud hoopiski publikuga suhtlemisele. Saksa näitleja suhtleb valdavalt otse saaliga ja ta annab edasi mingit olulist informatsiooni, milles siis trupp või lavastaja on kokku leppinud ja mida on otsustatud sellel hetkel ühiskondlikus plaanis – mis võiks sellest materjalist olla terav? võiks kõlama jääda? – ning näitleja vahendab seda. Nad peaaegu mitte kunagi ei keskendu sellele, mis on situatsioon, mida tegelane läbi elab, vaid nad on informatsiooni kandjad. Kui me "Kolme Kuningriiki" tegime, siis eestlastel oli sakslastega päris lihtne ühist keelt leida. Meie näitlejad olid ka eelnevalt kokku puutunud füüsiliste väljakutsetega ja pikaajaliste improvisatsioonidega, samas kui britid olid päris hädas. Nemad olid üpriski ehmunud sellest, et laval toimub ka selliseid asju, mida näitekirjanik kirja pole pannud. Ka siin Avignonis õnnestus mul näha kaht erinevat Shakespeare’i – prantsuse ja saksa lavastaja käe alt tulnud. Kui need kaks asja ära sai vaadatud, siis oli täiesti selge, et need kaks teatrikultuuri, mis on väga suured, on jätkuvalt väga erinevatel positsioonidel ja minu meelest see teebki selle festivali huvitavaks.
