Arvustus: elulugu, mis oleks võinud olemata olla
  Kirjamees Ott Raun, kes lähipäevil, 19.juulil, tähistab 75. sünnipäeva, andis äsja välja mälestusteraamatu "Vaimu vend", mis katab meenutusi ja minevikust põrkuvaid mõtisklusi elu esimesest veerandsajast ehk kuni aastani 1965. Ühelt poolt väärt ajaloohuvilisele lugeda: sõjaaeg, sõjajärgsed Stalini aastad läbi Hruštšovi sula Brežnevi ajastuni. Fookus on ikka kohalikul - isiklikul suhtel kodukandi, elu ja tööpaikadega. Peamiselt kulgeb raamat Tallinna linnaruumis, räägitakse Rahumäest-Liivast, vanalinnast jne. Aga ka Kilingi-Nõmmes ja Kaliningradi kandis. Ning muidugi on luubi all inimesed ja inimsuhted. Rohkelt leiab esitust suguvõsa ja perekond, kuid ka isikud, kellega lävitud nii kodunaabruse, kooli- või töökohakaasluse kaudu. Isikute seas on mitmeid, keda laiem avalikkus teab. Just kirjandusringkonnist leiab nimekaid tegelasi. Aga näiteks algkoolikaaslaste seas on hilisem Tokyo kümnevõistluse olümpiahõbe Rein Aun, kes joonistas vene keele tunnis õpikusse Leninile ja Stalinile sarved pähe. Ning armastas Oti kodutelefonilt suvalistesse kohtadesse helistada ja ropendada. Ott Raun on ju tõesti teenekas ajakirjanik ja toimetaja - nüüd ka üle 15 aasta ajalooajakirja Tuna peatoimetaja. Sestap on kõik kenasti vormistatud ja nimeloendist leiab kergelt kõik tuntud ja vähemtuntud inimesed, kellest juttu tehakse. Ilusate kollaste kaante vahel on ju mõneti ajastukroonika, mitte küll päris seltskonnakroonika ja kolletavalt sensatsioonihimulises väljundis, kuid ikka meeleolukalt ja üsna humoorikaltki. Igatahes on tänuväärne ja tervitatav, et ajalugu ja kultuuri tundvad inimesed võtavad vaevaks kätte mälestusi kirjutada. Kuigi ju kirjutavad nooremadki juba mälestusi – kui leiavad, et on, millest pajatada, siis on ikka hea tõdeda, et eakamal autoril, kel kindlalt pika elu peale tähelepanuväärset jätkub, veel vaim värske on. Eks ajalooallika mõistes tule mälestusi võtta nagu ikka kriitiliselt ja terakeste haaval. Kuigi autori kasutuses olid isiklikud päevikumärkmed, on mälupõhine ülestähendus ikka kadestamisväärselt korralik. Ja mulje jääb siiski, et kirjutaja ei kipu lehekülgedel "luuletama". Ja ta ka kahtleb vahel, kas mäletab õigesti. Kuigi luuletajagi ju Ott Raun on! Kirjatundjana on keelekasutus mõistagi käpas ja sõnavara valikud selged ja nauditavad. Autor hüppab oma meenutustega sageli hilisemasse aega ja tänapäeva, andes inimestele ja sündmustele perspektiivi. Kes lugejana just suur ajaloohuviline või kirjanduslemb pole, saab meenutuste abil hoogsalt ja haaravalt kaasa elada ühe noore inimese kujunemisloole. Algusest 25. eluaastani. Siit leiab kaasajaga võrdlusekski palju põnevat – kuidas tollal koolis käidi, kuidas tööle saadi. Mida üldse tollased noored mõtlesid ja millest unistasid. Kuidas ja kus pealinnas pidudel käidi, kuidas tüdrukute pärast kakeldi jne. Eks lugusid jätkub. Dramaatikat on aga kohe esimestest eluaastatest peale - autor oli elule määratud üle noatera – nii märtsipommitamisest kui rasketest haigustest pääsenuna. Eriti intiimseks isikliku elu lahtikiskumiseks ei lähe, välja arvatud mõned haiguselood. Ning antakse näiteks vaid vihjeid, et olid raskemeelsuse ja pessimismi puhangud. Seksivärki - nagu Andrei Hvostovi Sillamäe-meenutusraamatus, kus noorsand oli hädas oma jäigastunud jäsemega, ei leia. Päris mitme koha peal oleks küll tahtnud suisa lähemalt küsida – et midagi jäi ikka õhku rippuma, aga üldiselt katab jutt kenasti. Väikse märkusena veel, mitte, et see kuigi oluline oleks, aga päris mitmeid ühe tähe kirjavigu on tekstis sees, ilmselt mitte sihilikult sisse jäetud. Aga - soovime tervist ja jaksu sünnipäevalapsele ja – ootame järgmisi meenutusi tulvil raamatuid.
