Arvustus. Jumalast, kusjuures teaduslikult
 Lõuna-Aafrikas sündinud, kuid inglise päritolu filosoofi E. E. Harrise (1908–2009) raamatu põhieesmärgiks on selgitada peamiselt 20. sajandi murranguliste loodusteadusavastuste ning -teooriate kaudu organiseeriva printsiibi ehk jumaliku korrastava käe olemasolu võimalikkust universumis. Hoolimata tavalugeja eeldusest ei seisa selline holistlik universumikäsitlus füüsikast ja muudest teadustest enam ammu lahus. Tõsi on see, et teaduses ei nähtud pikka aega seost eri objektide ja osakeste vahel – olid vaid jõud ja teised tegurid, mis neid mõjutasid. Samuti suhestub enamik inimesi maailmaga pigem Newtoni kui Einsteini teooriatest lähtuvalt, pidades nii iseennast kui enda ümber toimuvat mingiks juhuslikuks liikumiseks, märkmata seejuures, et ka ise ollakse osa protsessist ja süstemaatilisest kulgemisest. Seetõttu võib raamat mõjuda üllatava ja valgustuslikuna, sest just sellist arusaama püüab autor kummutada. Relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika muudavad vaatleja ehk subjekti positsiooni ning sellest lähtub ka antroopsusprintsiip. Harris soovib näidata, et teadus ei ole kaugenenud nii-öelda "jumaliku visandi" tunnistamisest, vaid sellele hoopis lähenenud. Ta toob erinevatest filosoofia- ja teadusharudest selgitusi selle kohta, kuidas teadvusega subjekt, inimene ei saaks tekkida oludes, milles ei valitse korrastav printsiip. Harris argumenteerib, et universumis liigub kõik süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt terviklikkuse poole. Et Harrise argumentatsiooni avada, peaks kõigepealt selgitama kosmilise antroopsusprintsiibi mõistet. Tuleb märkida, et antud raamat on teadusfilosoofiline arutlus selle printsiibi üle ning teadlased on seda juba varasemalt mitmeid kordi sõnastanud. Lühidalt ja ebapiisavalt öeldes väidab nõrk antroopsusprintsiip, et inimese kui teadvusega olendi – vaatleja – tekkeks on universumis kõik võimalused olemas. See seab eelduse, nagu oleks universum inimese jaoks kujundatud. Tugev antroopsusprintsiip läheb sammu kaugemale, väites, et elu tekkis universumis just sel ajajärgul ning nendes tingimustes selleks, et areneks välja teadlik inimmõistus. Antroopsusprintsiip käsitleb seega aistingute ja analüüsivõimega inimese teket ehk teadliku vaatleja väljaarenemist universumi peamise eesmärgina. Harrise raamatu tugevusteks on kindlasti teose selge struktuur, mis lubab keerukates teaduslikes arutlustes ka füüsikakaugel inimesel orienteeruda. Raamatu jaotus on tehtud põhjalikult ning tihedamaid peatükke on hõrendatud lühikeste probleemi- ja mõisteselgitustega. Esile on toodud nii antroopsusprintsiibi nõrkused, teooria ohud kui ka erinevad lähenemised antroopsusprintsiibile. Ehkki eelistatakse organiseeritud süsteemi, selgitatakse siiski ka sellele vastanduvaid antroopsusprintsiibi teooriad. Keeleliselt on kahtlemata tegemist raske ja suurt kontsentratsiooni nõudva teosega. Tuleb tõdeda, et kohati on teksti keerukus tingitud ka tõlkest. Tekst on muidugi väga spetsiifiline, aga teatud kohtades pole lauseid eesti keelele omaselt seatud, vaid alt kumab originaalkeele laad. Suvelugemiseks Harrise uurimist ette võtta ei soovitaks. Raamatuni võiksid aga jõuda kõik need, kel sügav huvi holistliku maailmakäsitluse vastu. See veab lugeja edasi ka viie rea pikkusest teaduslikust argumentatsoonist. Ind sellise filosoofia tundmaõppimiseks võib tärgata aga igaühes, kes tunneb tõmmet näiteks alternatiiv- ja popkultuuris käsitletud universumiteooriate vastu. On rida filme ja raamatuid, mis proovivad universumi toimimisviisi fiktsionaalselt avada. Seega järgmisel korral kui mõni “Tähtedevahelise” või “Liblikaefekti” taoline teos ette satub, võiks Vikipeedias sirvimise asemel võtta käsile ühe palju põhjalikuma teose nagu seda Harrise uurimus kindlasti on.
