Jürgen Rooste luuletus: Sünnipäevabluus
SÜNNIPÄEVABLUUS   ootan oma kuuma pizzat mandudes mõnusasti külma koirohuuima jah olen terake mandund aga misse mõni mandumine ka ära ei ole kõik ümberringi manduvad ainult maatöö hoiab vormis aga see on ju oksüümoron sest me kõik teame et maal ei ole tööd (Liiv ei leidnud lumesajus ei tööd ega teed see on see lumm ja romantika)   Maalgi hakkab töö otsa lõppema ja inimene läeb hulluks teeb endale ise viga lõikab lõhub lõbutseb et ikka oleks mida lappida noid juppe mida kokku klappida midagigi teha: rindu kopse südant maksa sääl all ka emakaid ja munakaid ilusaid meestev**te ja naisteriistu   need sitapääd kes ehitada ei jaksa ei viitsi laovad näpuga erkaanil blokke paika on arhitektid ja insinöörid sünnib maailmu suuri linnu virtuaalkärpsepesi  eks mina isegi suuga tegija võin teha suuga rõõmu ja kurbust hei tüdrukud – hei poisid seadus lubab nüüd sedagi kõike lubab – ikka ise peab loll olema ja vägaväga püüdma et saaksid sõnad mis keelatud eks me kõik sööme oma sõnu aga mõnel on need kii krehvtised et enam ei anna neelata   ma tellin hääd vürtsist pizzat ja haukan kuuma olemist seda lämbet ilma seest ja väljast ainult sõnad nagu jääkuubikud libisevad kolksudes tühja eluklaasi külmad selged ilusad ja kaduvad nagu meie ja keel ja elu tuhandete valgusaastate taga manduvate pisitähtede ümber tiirlevail kivikamakail   see luuletus saab õnneks enne valmis saab enne otsa kui üks pizza – ja ma loodan et tasub mulle vähemasti seekord selle eine   palju õnne sünnipäevaks eestlane sa oled seda väärt siin tillukesel maanukal kuhu peded ja pagulased niiväga ei tükigi nõnda männane-tammine-kõivune-kadajane on see maa ja kuratteab kellele ta kadastri järgi õieti kuulub
