Loe katkendit Dave Eggersi romaanist "Ring"
Eggersi "Ring" on kaasahaarav lugemine, mis tõstatab häirivaid küsimusi privaatsuse, demokraatia, mälu ja ajaloo kohta. Romaani põhjal on valmimas mängufilm, mille produtsendiks on Tom Hanks ja peaosas Emma Watson. Film esilinastub 2016. aastal. Kui Mae Holland võetakse tööle Ringi, maailma kõige võimsamasse internetikompaniisse, ei suuda ta seda õnne õieti uskuda – see on tema võimalus. Võimalus pääseda kodulinna nüristavast töökohast ja tundest, et temalt oodati midagi palju rohkemat. Olgu pealegi, et elu väljaspool oma töötajate kõigi vajadustega arvestavat kompaniid hakkab muutuma üha kaugemaks ja illusoorsemaks, olgu pealegi, et mõned vestlused ja juhtumid on tekitanud temas ärevust. Olgu pealegi, et üha vähemaks jääb seda, mida ta saab nimetada privaatseks. Dave Eggers sündis aastal 1970 ja kasvas üles Chicago lähedal. Eggers on asutanud nii kirjastuse kui mitu kirjandusajakirja, lisaks tuntakse teda USA-s kui lugemist propageeriva kodanikualgatuse eestvedajat. Eggersi teosed on võitnud mitmeid auhindu. "Ring" on autori kümnes raamat.    KATKEND   Tulevikul polnud mingeid piiranguid, mitte mingisuguseid piire.Ja tuleb aeg, kus inimesel pole enam kohta, kuhu oma õnne panna. John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"1   Jumal küll, mõtles Mae. See on ju tõeline paradiis! Linnak oli tohutu suur ja korrapäratu, Vaikse ookeani värvidest tulvil, kuid samas olid ka kõige väiksemad pisiasjad hoolega läbi mõeldud, vormitud kõige kõneosavamate käte poolt. Maatükil, mis kunagi oli olnud laevatehas, seejärel drive-in kino, seejärel kirbuturg ja lõpuks lihtsalt mülgas, olid nüüd laugjad haljad künkad ja Calatrava purskkaev. Ja piknikuplats, kuhu olid kontsentriliste ringidena seatud lauad. Ja tenniseväljakud, nii savi- kui murukattega. Ja võrkpalliväljak, kus parajasti jooksid kiljudes mudilased kompanii lastehoiukeskusest, pannes selle lainetama nagu vee. Kõige selle keskel oli koht ka töötamise jaoks, maailma kõige mõjukama firma peakorteri nelisada aakrit klaasi ja matti terast. Taevas selle kohal oli ühegi pilveta ja sinine. Mae sammus parkimisplatsilt peahoonesse suundudes selle kõige vahelt läbi, üritades teha nägu, et seal ongi tema koht. Rada lookles ümber sidruni- ja apelsinipuude, paiguti olid rahulikud punased sillutisekivid asendatud plaatidega, millel olid tungivad innustavad sõnumid. "Unista," ütles üks neist, mis oli laseriga punasesse kivisse kõrvetatud. "Osale," ütles teine. Neid oli kümneid: "Leia endale kogukond", "Uuenda", "Kujutle". Mae oleks peaaegu astunud käe peale hallis kombinesoonis mehele, kes paigaldas uut kivi kirjaga "Hinga". Sellel päikeselisel juunikuu esmaspäeval peatus Mae peaukse ees, mille kohale klaasi sisse oli söövitatud logo. Kuigi kompanii polnud veel kuueaastanegi, olid selle nimi ja logo – põimitud võrku ümbritsev ring, mille keskel oli väike C-täht – juba maailma tuntuimate seas. Siin, peakompleksis, oli kompaniil üle kümne tuhande töötaja, kuid Circulusel oli kontoreid kõikjal üle terve planeedi ja iga nädal võeti tööle sadu noori helgeid päid. Neli aastat järjest oli Circulus hääletatud maailma kõige imetletumaks firmaks ja enamik nimetas seda ladinakeelsest nimest pääsemiseks juba ammu lihtsalt Ringiks. Mae arvas, et tal poleks olnud vähimatki lootust sellises kohas tööd saada, kui poleks olnud Anniet. Annie oli temast kaks aastat vanem, nad olid olnud ülikoolis kolm semestrit toakaaslased – inetus ühiselamus, mille tegi elamisväärseks nende erakordne side, mis meenutas osalt sõprust, osalt õdede või muude sugulaste suhet, kes tahavad, et oleksid õed ega peaks kunagi teineteisest lahkuma. Esimesel kuul, kui nad ühiselamutuba jagasid, murdis Mae ühel õhtul lõualuu: oli eksamite aeg, tal oli gripp ja ta oli liiga vähe söönud, nii et ta kaotas teadvuse ja varises kokku. Annie oli käskinud tal voodis püsida, kuid Mae läks poodi kofeiini järele ning ärkas kõnniteel puu all. Annie viis ta haiglasse, ootas, kuni tema lõug kokku lapiti, ja jäigi temaga koos haiglasse, magas terve öö voodi kõrval puust toolil ja söötis hiljem, kui Mae oli juba tagasi ühiselamus, teda mitu päeva kõrrega. Ta ilmutas tohutut pühendumust ja asjatundlikkust, millist Mae ei olnud endaealiste hulgas kunagi näinud, seepärast oli Mae talle sellest ajast alates nii ustav, nagu ta poleks varem võimalikukski pidanud. Kui Mae oli alles ülikoolis ja vahetas põhiaineid nagu kindaid, läks kunsti­ajaloost üle turundusse ja sealt psühholoogiasse – ning lõpetaski viimaks psühholoogia, ilma et tal oleks olnud vähimatki kavatsust sel alal tööle asuda –, oli Annie juba lõpetanud, saanud Stanfordi ülikoolist magistrikraadi ärijuhtimises ning teda taheti tööle igale poole, kuid eriti Circulusse, ja sinna ta kõigest mõni päev pärast lõpetamist maanduski. Nüüd oli tal mingi uhke ametinimetus – tulevikukindlustamise direktor, nagu Annie ise naljatles – ja ta oli õhutanud ka Maed firmasse tööle kandideerima. Mae kandideeriski, ja kuigi Annie kinnitas, et tema käsi mängus ei ole, oli Mae kindel, et ta ikkagi tegi midagi, ja ta tundis, et on Anniele meeletult tänu võlgu. Miljon inimest, ei, miljard inimest oleksid tahtnud olla Mae asemel ja astuda peahoone aatriumi, mis oli kolmkümmend jalga kõrge ja California valgust ääreni täis, sel esimesel päeval, mil ta töötab ainsa tõeliselt olulise firma jaoks. Mae lükkas raske ukse lahti. Saal selle taga oli pikk nagu rongkäik ja kõrge nagu katedraal. Kõikjal saali kohal olid tööruumid, mõlemal küljel nelja korruse kõrguselt, kõik seinad olid klaasist. Mael hakkas pea korraks ringi käima, ta pööras pilgu alla ja nägi kiiskaval ainsagi plekita põrandal omaenda kartliku näo peegeldust. Ta tajus, et keegi on tema selja taga, ja vormis suule naeratuse. "Sina oled vist Mae." Mae pöördus ja leidis enda eest kauni noore pea, mis hõljus helepunase salli ja valge siidpluusi kohal. "Mina olen Renata," ütles neiu. "Tere, Renata. Ma otsin…" "Anniet. Tean. Ta tuleb juba." Renata kõrvast kostis mingi heli, justkui elektrooniline tilksatus. "Ta on praegu…" Renata vaatas Maele otsa, kuid nägi midagi muud. Silma võrkkestale projitseeritud kujutist, oletas Mae. See tehnoloogia oli üks paljudest siin sündinud uuendustest. "Ta on Metsikus Läänes," ütles Renata ja koondas pilgu jälle Maele, "kuid jõuab varsti." Mae muigas. "Loodetavasti on tal siis kuivikuid ja südi ratsu." Renata naeratas viisakalt, kuid ei hakanud naerma. Mae teadis, et Ringis on kõigile linnaku osadele pandud nimi mõne ajajärgu järgi: nii sai anda hiiglaslikule linnakule isiklikuma, vähem ametliku näo. Igatahes oli see parem kui "Blokk 3B idatiib", kus Mae viimati töötas. Tema viimasest tööpäevast kodulinna kommunaalfirmas oli möödas kõigest kolm nädalat – seal olid kõik jahmunud, kui ta lahkumisavalduse andis –, kuid juba tundus võimatu, et ta oli seal raisanud nii suure osa oma elust. Käigu see vangilaager põrgu, mõtles Mae, ja käigu põrgu kõik, mida see esindab. Renata sai endiselt kuularist infot. "Ei, oota," ütles ta, "nüüd ta ütleb, et peab veel sinna jääma." Renata vaatas Maele särava naeratusega otsa. "Ma võin su ju sinu laua juurde viia. Annie ütleb, et tuleb umbes tunni pärast." "Sinu laua juurde…" Neid sõnu kuuldes tundis Mae kerget põnevust ja talle meenus otsekohe isa. Isa on uhke. "Ma olen nii uhke," ütles isa tema kõnepostis: ilmselt oli ta helistanud juba kell neli öösel. Mae kuulis teadet hommikul, kui üles tõusis. "Väga-väga uhke," ütles isa lämbuva häälega. Mae oli lõpetanud ülikooli kaks aastat tagasi ja nüüd oli ta saanud tasuva töö Ringis, tal oli tervisekindlustus ja korter linnas, ta ei olnud enam oma vanemate kaela peal, kellel oli niigi küllalt muresid. Mae läks Renata järel aatriumist välja. Peahoone ees murul, täpilise lambi all tehiskünkal istusid paar noort inimest, mingi läbipaistev tahvelarvuti käes, ja rääkisid elavalt. "Sina oled Renessansis, seal," ütles Renata ja osutas klaasist ning oksüdeeritud vasest hoonele teisel pool muruplatsi. "Seal on kõik kliendikogemuse osakonna omad. Kas sa oled enne ka siin käinud?" Mae noogutas. "Jah. Mõne korra olen, aga selles hoones mitte." "Siis oled sa basseini ja spordimaja juba näinud." Renata heitis käega siniste paralleeljoonte ja selle taga kõrguva kandilise spordihoone poole. "Seal on joogatuba, crossfit, pilates, massaaž, spinning. Ma kuulsin, et sina teed ka spinni? Tagapool on murukeegliväljakud ja uus nööripalliplats. Kohe selle platsi taga on söökla…" Renata osutas laugjate küngastega lopsakale aasale, kus rohu peal oli siruli käputäis kontoritöötaja riietuses noori mehi ja naisi, kes võtsid päikest. "Ja olemegi kohal." Nad seisid Renessansihoone ees, millel oli jällegi neljakümne jala kõrgune aatrium, lae all aga pöörles aeglaselt Calderi installatsioon. "Oh, ma jumaldan Calderit!" hüüatas Mae. Renata naeratas. "Ma tean." Nad vaatasid koos üles. "See rippus kunagi Prantsuse parlamendihoones. Või mingis taolises kohas." Tuul, mis oli nende järel sisse tulnud, pööras installatsiooni, nii et selle üks nurk pöördus justkui tervituseks Mae poole. Renata võttis Mael käest. "Valmis? Lähme siit üles." Nad astusid kergelt oranžika varjundiga klaasist lifti. Tuled süttisid hubinal ja Mae nägi, et seintele ilmub tema nimi ja foto keskkooli aastaraamatust. TERE TULEMAST, MAE HOLLAND. Mae kurgust pääses ahhetusesarnane heli. Ta polnud seda fotot aastaid näinud ja tal oli hea meel, et ta seda näinud polnud. Ilmselt oli selle taga Annie, tema torkas selle Maele jälle ette. Pildil oli tõesti Mae: tema lai suu, õhukesed huuled, oliivikarva nahk, süsimustad juuksed, kuid sellel fotol muutsid tema kõrged põsesarnad ta tõsisemaks kui päriselus, tema pruunid silmad ei naeratanud, need olid vidukil ja külmad, võitlusvalmis. Pärast selle foto tegemist – ta oli tollal kaheksateist, vihane ja ebakindel – oli Mae võtnud juurde hädavajalikke kilosid, tema nägu oli muutunud pehmemaks ning ilmunud olid ümarused, ümarused, mis äratasid lõputu hulga mitmesuguses eas ja mitmesuguste motiividega meeste tähelepanu. Pärast keskkooli oli Mae üritanud olla avatum, vastuvõtlikum, seepärast vapustas teda, kui ta nägi siin seda talletist ammumöödunud aegadest, mil ta eeldas maailmalt halvimat. Täpselt siis, kui ta seda enam välja ei kannatanud, foto kadus. "Jah, igal pool on andurid," ütles Renata. "Lift loeb inimese isikutunnistust ja tervitab teda. Selle foto andis Annie. Te olete vist päris lähedased, kui tal on sinu keskkooliaegseid pilte. Loodetavasti sa ei pane pahaks. Enamasti me võtame külalisi niimoodi vastu. Tavaliselt avaldab see muljet." Kui lift tõusma hakkas, ilmusid selle kõigile seintele päeva esiletõstetud üritused, pildid ja tekst liikusid ühelt paneelilt teisele. Iga teate juurde käisid videod, fotod, animatsioonid, muusika. Keskpäeval näidati filmi "Koyaanisqatsi", kell üks oli enesemassaaži demonstratsioon, kell kolm keskkeha treening. Kell pool seitse pidi linnavalitsuse hoones kõne pidama hallijuukseline, kuid noor kongressiliige, kellest Mae polnud kuulnudki. Liftiuksel jooksis video, kuidas kongressiliige on kõnepuldis – video oli tehtud kusagil mujal, kongressiliikme selja taga lehvisid lipud, tema särgivarrukad olid üles kääritud ja kämblad ausateks rusikateks seatud. Uksed avanesid ja kiskusid kongressiliikme pooleks. "Olemegi kohal," teatas Renata ja astus kitsale terasvõrest käigusillale. Mae vaatas alla ja tundis, kuidas kõht tõmbub pingule. Käigusillalt nägi otse esimesele korrusele, neli korrust madalamale. Mae proovis kerget naljatlemist: "Selliseid, kes kõrgust kardavad, siia ilmselt ei panda." Renata peatus ja pöördus tõsise murelikkusega Mae poole. "Muidugi mitte. Kuid sinu profiilis ei olnud…" "Ei-ei," rahustas Mae teda. "Mul pole häda midagi." "Tõsiselt, me saame su madalamale paigutada, kui…" "Ei-ei, päriselt ka, pole vaja. Kõik on imehästi. Anna andeks, ma üritasin nalja teha." Renata oli silmanähtavalt rööpast väljas. "Olgu. Aga anna teada, kui miski on valesti." "Annan." "Anna siis kindlasti. Sest Annie tahaks, et ma selle eest hoolitsen." "Annan. Ma luban," ütles Mae ja naeratas. Renata toibus ja sammus edasi. Käigusild viis põhikorruseni, mis oli avar ja ohtra aknapinnaga ning pika koridoriga kaheks osaks lõigatud. Koridori mõlemas küljes olid põrandast laeni klaaside taga kontoriruumid, kus paistsid töötajad. Igaüks oli kaunistanud oma töökohta keeruliselt, kuid maitsekalt – üks tuba oli täis purjetamisvarustust, mis rippus paljaste laetalade küljes, nii et suurem osa sellest tundus hõljuvat õhus; teise tuppa olid paigutatud bonsaipuud. Nad möödusid väikesest köögist, kus kõik kapid ja riiulid olid klaasist, söögiriistad magnetilised, korralike ridadena külmkapi külge pandud, kõike seda valgustas aga määratu suur käsitööna valmistatud lühter, milles hõõgusid mitmevärvilised pirnid ja mille haarad sirutusid oranžide, kollakasroosade ja roosadena laiali. "No nii, siin ongi sinu koht." Nad peatusid boksi juures, mis oli hall ja väike ja polsterdatud mingi kunstlinase taolise materjaliga. Mae süda jättis löögi vahele. See meenutas peaaegu täpselt kubrikut, kus ta oli töötanud viimased poolteist aastat. See oli esimene asi Ringis, mis polnud kaasaegne, mis meenutas vähegi minevikku. Boksi seinad olid kaetud – Mae ei uskunud oma silmi, see tundus lihtsalt võimatu – kotiriidega. Mae teadis, et Renata jälgib teda, ja ta teadis, et tema nägu reedab midagi õudusesarnast. Naerata! mõtles ta. Naerata! "Kas sobib?" küsis Renata ja tema pilk kammis Mae nägu. Mae sundis oma suu midagi rahulolutaolist ilmutama. "Vahva. Väga tore." Midagi sellist ei olnud ta küll oodanud. "Olgu siis. Ma jätan su töökohaga tutvuma, varsti tulevad Denise ja Josiah ning viivad su asjadega kurssi, et sa saaksid tööle hakata." Mae painutas jälle oma suu naeratuseks ning Renata pöördus ja lahkus. Mae võttis istet ja märkas, et tooli seljatugi on natuke katki ja tool ei liigu, selle rattad paistsid olevat kinni kiilunud – kõik rattad. Lauale oli paigutatud arvuti, kuid see oli igivana mudel, Mae ei olnud niisugust näinud kusagil mujal selles hoones. Mae oli jahmunud ja tema tuju vajus samasugusesse kuristikku, nagu see, kus ta oli veetnud paar viimast aastat.   1 Pille Runtali tõlge
