Jürgen Rooste luuletus: "Kolm isamaalist laulu"
KOLM ISAMAALIST LAULU 1. EMA KEELELE (TEADAGI MIDA)   ai kuis spermaatilise jõe ülevast mühinast tõusnud on laulja hääl – kõik see valge ja vahutav rahutu-armas – ikka huikamas meeste ja naiste järele   see ema keel on keeratud suguteguvahendiks aegade hämaras – eesti rahva sugu kestab tänu tollele keelele mis kirglikult   ja teenivalt lipsab igasse mulku nagu hakkaja sisalik kiviprakku – sest mis pragu see on mida sisalik ei täida   mis mulk see on millesse keelt ei topita kellele on siukest õõnesvormi vaja – mis oleks eestlase hingki – see oleks   lihtsalt üks auk tühi koht mida keegi ei vaja – aga nüüd vahiseb ja pahiseb sääl laulu ilus ja räpane oja   2. LAULELUS (vaikivatele meeshäältele, kandleta)   tänased Vanemuisedki veel läevad vahete-vahel lööma   murumaale või külapoejuurde lähemasse kõrtsi või korterilabrakale   löövad käega või pihku või maha või löövad ikkagi lugu ja laulugi   kuskil enese sees sügaval vaadates klaasistund pilgul maha   3. LAUL ILUSAST JA KASULIKUST JA HARULDASEST   põhja-aafrikast ilma ära eksind poistel ja noil jõmmidel kes mulle kõrtsiuksel pagulasi ja pedesid kiruvad on üks oluline ühisosa:   nad ei tea mitte mutsigi eesti luulest ei pea ei huvita ei koti ei loe ei kuule ei näe nad on eesti rahvusideele umbes sama kasulikud: vihkajad ja vihatavad ilusad lihakehad   neil on teinegi ühisosa – nad armastavad nii väga – armastaks siinsamas kõrtsitrepilgi kõvasti ja seljatagant – nii noid valgeid-hapraid hipsteriplikasid kalamaja pargi joogamattidelt   kui ka tumetumedat lämbelõhnalist tüdrukut säält sõjase kõrbe servalt mille valendavil ääril mehed-munapääd ikka ja alati leiutavad miks ja kuidas üksteise nahka verd hinge ja naist ihata   kergem on vihata selle baarikujulise kõrbe serval raskem kirglisem suurem kindlasti sääl lootusetuse liivatormis maailmas on alati piiratud ressursse – kütus vesi õige ilm ja üks tõeliselt ilus tüdruk
