Jürgen Rooste luuletus: "Juustulaul nr 2"
  JUUSTULAUL nr 2 hommikuti mozzarella ja salat ja muna õhtuti mozzarella ja salat ja misiganes valge ja pea maitsetu aga imeline juustuhakatis nagu kogu me rass – vedeleb taldrikul koos päiksekuivatet tomatite purgist puistund õlitilga ja hapukurgiga (eestlane ei saa lahti sest: su ümber võib lokata kõigest värskest ja mehevast ja sa sööd ikka oma neetud hapukurki … oleks veel viina ka) – rukolat ja punast kapsast ja hakkporksi veidike hääd kohalikku tompsi rassid segunevad hästi hüvaks roaks kui kõik on värske ja miski ei kääri – vahel võib kõva kollast SUPER CRAI juustu pääle seibida mina viskaks ka musti oliive kui Sveta neid sööks (tema unistab oma fetajuustust ja sfetajuustusalatist) – ühesõnaga kaunis on see katel mis meid kultuuriks keedab ja ei taha tema põlata mõnd värvi või aktsenti või usuraasukest … elu on kirju nagu üks väärt omikusöök aint et õhtamaadel on see värk ikka juba jube pekkis eos – ja seda pekki ei jaksa me seekord lõpuni ära õgida: seibi mozzarellat oma salatilehale palju tahad keha ja vaim ei paindu enam teisiti – alati sebib köögis üks kolmas-neljas kokk kes tuleb pistab selle su roa sisse salaja mõne võdiseva maitsetu pekipalukese või lehkma läind kreveti või terake külma ülekeedet brokkolit ja siis parastab: säh teile sitast multikultuuri! ja õige tõesti: hää värske mozzarellasalat jääb unistuseks tõenäoliselt on see viimsepäevakört tavaline apokalüpsisepada mis praegu hakkama on pand – ja eks siis paistavadki nood kokad lollid või ullikesed kes ikka veel räägivad: saab küll teha hüva rooga saab kui me aint terake püüame… samadest ainetest saab muidugi saab ka aegade üle kõrguva sitatorni kui vaja – ikka samadest ainetest saab
