Jürgen Rooste luuletus: "Suur juht"
SUUR JUHT endise nõukogude liidu serval laiub ilus Zombistan   inimesed uitavad sääl uimaselt ja rahumeelselt kõike tehakse mõõdetud tempos kiirustamata keegi ei läe närvi kui miski hilineb või ära jääb sest hilineb ja ära jääb niikuinii sest kõik nad usuvad ilusat minevikku suurt ajalugu tarka esimeest ja veel kaunimat tulevikku   võõraid sinna naljalt ei eksi kui siis veetakse neid bussiga ühest kohast teise ja näidatakse: näete siin käis tark esimees koolis siin oli tema lapsepõlvekodu siin elab praegugi veel ta tädi vana kuri mõrd – olgu jumal talle armuline! siin selsamal tänavanurgal tabas suurt juhti esimest korda valgustatuse tunne ja-jaa ta sai päriselt välguga pihta oli väga põuane suvi ja kui äiksetormid lõpuks tulid müristasid nad päevi järjest suur juht kes oli alles noor mees juba polütehnikumi lõpetanud juba mõtles maaparandustöödest ja kuivendustrenaažist ja Ljudmilast kes oli lihtne õmbleja lihtsast perest aga osavate näppudega ja ühiskondlikult väga teadlik – aktiivne Ljudmila oli avaldanud artikleid õmbluskooli ajalehes "Nõelasilmaga" ja siis see juhtus: suurt juhti tabas välk selles välgusäfatuses nägi ta äkki elu nagu peopesal – tal tekkis võime mõista üksikasju nähes samas tervikut ta sai aru et indiviid ei ole tähtis et universumis paiknevad galaktikad kärjekujuliselt ja et meiegi oleme nagu mesilinnukesed keda suunab mesilasema laul   seepärast need kõlarid igal pool mis ööpäevläbi igal täistunnil lasevad targa esimehe laulu laul ise on lihtne räägib lihtsate sõnadega argisest olemisest kohustusest mis on suurem kui meie vastutusest oma vanemate pere kogu- konna ees – see on lüüriline realism lüüriline realism on kuulutatud ka ametlikuks kunstivooluks kogu riigis   Ljudmilal läks ka elus hästi – ta on nüüd suure juhi abikaasa ja kuue lapse ema partei ase-esimees emade liidu ja naisliidu esinaine ametlik rahusaadik kaunite kunstide matroon maamajanduskomisjoni peaspetsialist ja revisjonikomisjoni vanemkontrolör esinaise ülesannetes tema päält vaatab töötav rahvas moevoole ta on suure juhi kõrval teiseks mõjukam isik Zombistanis – kuigi veelkord – indiviid kui selline ei ole tegelikult tähtis – me kõik töötame siin kogukonna huvides   meediagi on teistsugune – peaasjalikult on kõik hariv – hariv sügavamas tähenduses sest suurele juhile on rahva valgustatus tähtis kui inimesel on vaja telekat vaadata või lehte lugeda – usub suur just – siis olgu sääl parem juba midagi kasulikku – nõnda avaldatakse meelsasti suure juhi vanaema mõtisklusi memm jõudis enne surma mõnedki köited kirja panna – sageli on ka filme loodusest ja mesilastest – mesilaste elust kirjutatakse ja räägitakse palju   alati äiksetormide ajal koguneb väljakutele ja linnade lähedastele lagendikele inimesi kes ootavad et nad välgust tabatud saaksid sest üldiselt usutakse et nii mõistavad nad suurt juhti kõige täpsemini kõige õigemini mõned üksikud surmajuhtumid ainult toetavad seda teooriat: kogu see tarkus ei saa lihtsalt igaühe sisse ära mahtuda   suur juht on ka Zombistani tähtsaim luuletaja tuleval aastal toimub tema auks rahvusvaheline luulefestival peamiselt loevad koolilapsed esimehe poeese aga on kutsutud ka muuilma kirjanikke – Eestist euroopa poetess Kristiina Ehin ja räppluuletaja Kaur Kender   suur juht usub nimelt et dekadentlik lääs ei ole otse paha vaid lihtsalt eksinud: nagu halvale rajale läind lapsel tuleb tal käest võtta ja lihtsate-oluliste asjade juurde tagasi viia   kunagi ei saa olla liiga palju mesilasetunnet ütleb suur juht ning inimesed sumisevad hääkskiitvalt kui ta tasakesi oma mesilasemalaulu ümisema hakkab väljas on juba hämar Zombistani päevane palavus on pisut taandund jahedas on hää seista üksteise kõrval kui suur juht laulab ja kuu on kaardus kaugetelt tähtedelt vaadatakse meie poole ja see olemisetunne on nii väike ja tähtsusetu ja samas nii ilus
