Birk Rohelend: Võrdsema riigi poole – päid maha raiudes
Teada oli, et ega Jürgen Ligi saamine haridusministriks tagasilöögita ei jää. Nüüd on see käes: 20. augustil lõppes eelnõu kooskõlastamine, millega valitsus soovib lõpetada erakoolide toetamise. See on eelnõu, mis ühe lülina ahelas püüab kaotada Eesti laste õigused ja lapsevanemate valikuvõimalused. Kool pole õpilase asi Kõige tähelepanuväärsemaks kõige selle juures pean ma siiski seda, miks meie väidetavalt demokraatlikus riigis sünnivad sellised suured, tervet ühiskonda mõjutavad otsused kusagil tagatoas, ilma avalikkust ja isegi asjassepuutuvaid osapooli teavitamata. Lapsevanemana, kelle laps õpib ühes väikeses erakoolis, olen Eesti riigi poolt kõrvale heidetud. 20. kuupäeva elumuutvast olulisusest minu jaoks sain teada juhuslikult: tuttava kaudu, kes on selliste riikliku tasandi otsustega veidi paremini kursis. Mina kui lapsevanem olen terves selles protsessis tähtsusetuks, asjassepuutumatuks lüliks tunnistatud. Olen surutud passiivsesse vastuvõtjarolli, kes pannakse ühel hetkel lihtsalt fakti ette: sinu laps peab vahetama kooli, sest seda kooli, kus tema käis, ühel päeval enam lihtsalt ei ole. Sealjuures on just täpselt samasugune asi minu endaga juba juhtunud. C. R. Jakobsoni nimelist gümnaasiumi, mida mul oli au lõpetada, tänaseks enam pole. Kool, mille rajasid aktiivsed linnakodanikud enam kui 100 aastat tagasi, elas üle kaks ilmasõda ja korduvad okupatsioonid ning leidis oma lõpu ühe juhusliku – taaskord kusagil tagatoas ja mitte avalikkuse ees – sündinud otsusega. Mingil hetkel lihtsalt otsustas kuskil keegi, et riigile on vaja oma gümnaasiumeid. Ja nii said tuhanded teised vilistlased, nende hulgas sajad edukalt olümpiaadidel, konkurssidel ja spordivõistlustel osalenud endised õpilased, ühel õhtul minuga sarnaselt umbes sellise kirja: "Kui tahad oma kooli veel kunagi näha, siis tule ülehomme vaatama! Sinu gümnaasiumi ei ole enam." Ja kõik. Niimoodi, üheainsa proosalise e-kirjaga voolas liiva selle kooli ajalugu, inimesed, mälestused, kogemused, helged ja hirmutavad hetked, pikaajalised inimsuhted ning see ainuomane atmosfäär. Iga kord, kui ma oma kooli nime kuulen, tunnen valusat pistet. Kes oli see, kes otsustas minu eest? Kus ta seda tegi? Riik – see tähendab mina Mille poolest erineb ikkagi tänane Eesti 17. sajandi Prantsusmaast, kus Louis XIV just need sõnad kuuldavale tõi? Tänase haridusministri sõnavõtud jätavad vähe ruumi oletada, et ta kuulab oma otsustes ka teisi osapooli. Argumendid, millega selliseid olulisi samme põhjendatakse, kaiguvad nähtavasti kuskil nelja seina vahel, lähtudes selgelt nürimeelsest statistikast. Pealiskaudsele majanduslikule analüüsile lisandub õõvastav demagoogia. Erakoolide toetamine tuleb lõpetada, sest "sarnase süsteemiga jätkata ilma palku kärpimata ei ole võimalik," väidab Ligi 6. mail rup.ee portaalis ilmunud sõnavõtus, ühes vähestest kajastustest, mida see teema üldse on leidnud. Selline väide justkui lõikaks vastastelt sõnad suust, sest loomulikult ei soovi keegi õpetajate palgakärbet. Tuleb välja, et tänapäevale ootuspäraselt dünaamilise eelarve asemel on meie haridusministeeriumil peidus siiski mingi rahapott, midagi härjapõlvlase salajase paja taolist, kus kuldseid tugrikuid on võimalik ainult kuhjadesse jagada – igasugune dünaamiline lähenemine on mõeldamatu. Rahapott ütleb: kui palka tahad tõsta, võta kuskilt midagi ära. "Majanduskasv" on ilmselgelt mõne teise osakonna demagoogiavahend, nagu ka jätkusuutliku poliitika termin, kõikvõimalikest arengukavadest ja reformidest rääkimata. Härra Ligi istub jalad ristis oma poti otsas ja haugub nagu Kerberos, kaunid silmad välkumas õhukeste suletud huulte kohal. Eesti – aga kelle Eesti? Hiljutisel Arvamusfestivalil rabas mind imelik pinevus, mis inimeste nägudel valitses, kui nad kui ühest suust korrutasid, et kõik on hästi. Koos unistasime Eesti tulevikust, aga vaikisime hoolikalt kõigest, mis võinuks tekitada tõelisi diskussioone: pagulastest, kooseluseadusest, Eesti venelastest, palgalõhest ja Vene-Ukraina sõjast. Naeratasime, et säilitada maske ning välist viisakust. Samasuguse kiipsmailingu, jokk-hoiaku varjus toimub Eestis täna kulisside taga vaikne, kuid massiline ja järjepidev võimaluste ära kaotamine. Rääkimata erialade tippudest, kelle haridustee või konkurentsivõimekuse toetamiseks riik pahatihti vahendeid leida ei suuda, on kääride ette jäänud lapsed, kellest tuleb iga hinnaga vorpida võrdsed tegelased. Määrab statistika, mitte potentsiaal. Kohta, kus sündisid, tuleb jääda surmani. Samal ajal räägitakse avalikult kõlavate sõnadega innovatsioonist ning uhkustatakse meie riigi erakordse tehnoloogilise võimekusega, tõstetakse esile ühiskonna liikmeid, kes on maailmas oma originaalsete ideedega läbi murdnud. Aga hoidku jumal selle eest, et mõni laps saaks võimetele sobiva hariduse või mõni waldorfkooli õpilane läheneks ülesandele teisiti! Tõesti, et tea milleks läheb meile tehnousku riigis vaja süvareaalpõhiharidusega noori? Kallakuid pole vaja, las kõik kallutavad korraga ja ühele poole; nii on vähemalt põhjaminekul kurss kenasti selge. Tundub, et haridusministeeriumi kogu häda on kodanikes, kes tahaksid tunda, et ka nemad on laeval. Mitte loomariigi, vaid demokraatliku ühiskonna esindajatena. Milleks meile erinevused? Ma tahaksin küsida – kes või mis on üldse Eesti ühiskonnale vajalik? Kas noor andekas inimene on meie ressurss või kulu? Täna pakuvad väiksemad erakoolid võimalusi ka neile lastele, kes jääksid tõenäoliselt üldsüsteemis hammasrataste vahele, suutmata erinevatel põhjustel toime tulla tuhandepealises kollektiivis. Lastele, kel võib olla mõni unikaalne talent. Kas me ikka veel usume, et iga laps on meile väärtuslik või on jutt meie inimeste väärtustamisest lihtsalt tühi mula järjekordsete valimiste tarbeks? Kas me pärast erakoolide toetuse kaotamist nõuame ka näiteks sportlastelt, et las igaüks treenib ise oma tagahoovis – karm tegelikkus, mis juba praegu maksab meie riigile terveid spordialasid? Ja lõppude lõpuks - kas kodanik ja maksumaksja on Eestis sõnaõigusega inimene ning kas meie demokraatia on siiski olemas või on see samuti üks tühi sõnakõlks teiste kõlksude kõrval? Jürgen Ligi ütleb: "Hariduse selge kihistumine ei ole kooskõlas ühtluskooli põhimõttega." Üha enam tundub, et me elame hoopis Põhja-Koreas. Teeme nägu, et kõik on täiuslik, samal ajal kui pinna all toimub aina ulatuslikum vastandumine ja lõhestumine, võimaluste ära kaotamine, valikute kaotamine, koolide kaotamine. Minetame riiklikul tasandil erisused ja serveerime seda jätkusuutlikkusena. Võtame pead maha, kui keegi kaela kergitama hakkab. Teatame, et kui sa ei ole võrdne, siis sul ei ole meie ühiskonnas kohta. Pigistame silmad kinni, et heiastuks parem pilt. Probleemi tõstatamise asemel serveerime kohe kompromissi, kus teiste osapoolte arvamust pole isegi küsitud. Niisiis, pika jutu lõpetuseks on mul konkeetne ettepanek. Nõuan võrdseid võimalusi riigikogu liikmete ja valitsuskabinetiga tagatükkis. Kui igaühele peab kõlbama keskmine, siis raiume kõik ühiskondlikud tasandid hoobilt siledaks. Lasteaiakasvataja saagu sama palka kui minister Ligi, ühtluskooli kõrval olgu ka ühtlusriigiamet. Ühtlasi soovin kehtestada kõigile valitsusaparaadi esindajatele keskmised nõuded - keskmine palk, keskmine eluase, keskmine haridus. Naeratage siis samamoodi edasi ja teenige Eesti riiki. Muuhulgas teatan, et kooskõlastamise voor lõppes eile ja see ei ole ettepanek, vaid statuut. Kui ma vaid pääseks sellesse õigesse otsustamise ruumi, nende õigete seinte vahele!
