Jürgen Rooste luuletus: "Sõnakasvatuse tund"
SÕNAKASVATUSE TUND   vana sõnaraamat vedeleb käeulatuses vana ja lapitud mõtled et selles pole ju kõiki sõnu see ei ole enam kogu luule aga samas võib tas peidus olla kavalaid keelendeid mida keegi enam ei tea seepärast tasub too iidne Oxfordi seletav või veel parem – Wiedemann – ikka kätte võtta lugeda ja lapata – nagu vanu piiblitõlkeidki kunagi ei tea ette kohtad äkki libahundikeelseid urinaid leiad vampiiride verbe ja kooljate kohanimesid ja need äratavad su ajusagarais mingi tumeda sünge mälulooma – kellegi kes sa alati tegelikult oled olnud
