Arvustus. Linnuluule kõigile mõtisklemiseks
 Hoolimata lihtsast, sedastavast, enamasti distantseeritud pilgust, avaneb selle luulekogu tegevuspaikades ning olukordades, kus linnud tegutsevad, autori lai teadmistering. Ma tajun seda, just nagu spordikommentaatori puhul, kes kasutab otseülekande ajal vaid 20 protsenti oma märgetest, et autor on tõsine fanaatik, antud juhul siis pühendunud loodusinimene. Ega need linnud seal juhuslikult prevaleeri, see on tõenäoliselt luuletaja pikema diletantliku ornitoloogilise tegevuse mari. Pretensioonitus oma parimal kujul. Sul on palju ja päris keeruliselt, kuid esitad seda kerglase, ent mitte rumala seaduspära alusel. Üheks stiimuliks vist eelkõige lastele suunatus, aga kindlasti mitte ainult see. Jättes kajastamata organismi sisemise loogika keerustiku, lased üksnes igapäevavõnke käigus aimata, mis tema psühholoogias tegelikult toimuda võiks. Seda loomulikult natuke romantiseeritult. Linnud on selle raamatu staarid, kõrvaltegelased ja tegelikult ka omamoodi kaasautorid. Väikejutud lubavad leebelt end linnu kehasse asetada. Perfektne lähenemine inimese kujutlusvõime sütitamiseks, mis ei defineeri ette ära ühest lähenemisnurka, vaid jätab kõik võimalused ise oma suunda kujundada. Ja kui ei taha, siis võib rahulduda ka ühetasandilise pildiga. Võtta teksti samaväärsena kõrvutatud illustratsioonidega – staatilised, omades ambitsiooni liikuda, kuid seda vaid lugeja-vaataja soovi korral. Mulle meeldib, et selliseid asju trükitakse paberile. Hea on hoida käes raamatut, mis ei pressi ennast peale. Ma loeks linnuluuletusi oma lastele, kui mul neid oleks. Ma soovitaks seda ränkraskele vahelduseks kõikidele kunnustele ja veidemannidele. Meenub ühe internetikommentaatori pilge meie vaimse kõrgklassi pihta: "Nad ei saa Nietzscheta kuselgi käidud." Jep, teoreetikute abita saab oma olmeasjad ära ajada küll. Tõsimeeli, "Linnumeeli" tõestab seda. Ma tahaks näha samas vormis koostatud bioloogiaõpikut. Ideaalses maailmas me nii, tuuletõmbe käigus ja poeetiliselt rikastatud moel, ümbritseva kohta õpiksimegi. Keerad aga lehte ja annad sellega järgmisele tiivapaarile hoogu. Kogu algab reaalsustaju säilitavalt motiveeriva luuletusega "Linnud ja lapsed". Ehk, kõigepealt teeme selgeks inimliigi ja linnuriigi vahekorra, paneme paika nende põhitunnused, otsime ühiseid jooni. Teiseks tuleb "Kus keegi elab“ – sätestame kolmandad osapooled, loomad, ja loome üldisema seose koguni galaktikaga. Ja siis, me kõik ju (looduse)lapsed, asume juba fokusseeritult tiivuliste kallale. Peep Ilmet on end mõnda luuletusse siiski sisse kirjutanud, ainukese inimhingena. Vahel ühineb ta "meie" vormis lugeja linnuvaatlusega. Ka seltskonnas võib seda teha. Enamasti püsib autor aga peidus ning laseb linnuradadel lugeja taktikeppi suunata või hoopis selle järgi joonduda. Nii saab lugeja ise veenduda, tema omailm on isegi looduse kõiksuse pisimutrite kõrval väikseke. Üks mu sõber on praegu Austraalias. Ta postitas blogisse pildi oma tüdrukust keset troopikat ja kirjutas sinna alla "Jaanika tunneb rõõmu metsaelust". Samamoodi nendinguna nagu Peep Ilmet seda luulevormis teeb. Üldiselt kurdab mu sõber sealse kahvatu sotsiaalse elu ja kultuurikitsikuse üle. Mina siin, keset kultuuri, aga ootan veel rohkem säärast, kus inimloom püsiks tegelaste veeremis vagalt ja ähmaselt taustal lastes mingil muul osal univerumist end juhtida. Kasvõi linnumeeltel, -häälutustel, -toimetustel. Minu lemmikuks kujunesid räusad ja nende sirgjooneliselt mõrvarlik vanemainstinkt.
