Arvustus. Mis meid seob?
 Prantsuse antropoloogi ja sotsioloogi Marcel Maussi (1872–1950) kõige mõjukamat teost, 1925. aastal ilmunud "Esseed kingist" ("Essai sur le don", eesti k 2015) iseloomustab briti antropoloog Mary Douglas "Esseele..." eelnevas Maussi eessõnas kui "suurejooneli[st] harjutus[t] positivistliku uurimistöö vallas, [mis] ühenda[b] [...] etnoloogia, ajalooteaduse ja sotsioloogia" (lk 10). "Essee kingist" just niivõrd põhjalik ja mitmetahuline ongi! Julgel moel ühendatakse mitu omavahel komplementaarselt seotud teadusharu. Jäigale ja puht reflekteerivale lähenemisviisile eelistatakse mööndustega katselist, tõlgenduslikku ning mõneti isegi süsteemitut metodoloogiat. Mauss, kes oli esmaklassiline "kabinetiteadlane", toetub "Essees..." Franz Boase, Bronisław Malinowski jt etnograafilistele uuringute imestamisväärsele faktikogumile, et kirjeldada seejärel võrdlevalt n-ö "primitiivseid" ühiskondi Polüneesias, Melaneesias ja Loode-Ameerikas. "Essees..." keskendutakse eri klannide, hõimude ning rahvaste (mitte niivõrd indiviidide) vahelisele vahetustegevusele, mis ei põhine kauplemisel, vaid välja kujunenud ja reglementeeritud kinkimisel. Hoolimata "Essees..." käsitletavate rahvaste spetsiifilistest eripärasustest formuleerib Mauss kinkimise kolm selgepiirilist tunnust, mis kirjeldavad n-ö "primitiivseid" ühiskondi (lk 35): kinkimistegevustes osalevatel erinevatel kollektiividel on teineteise suhtes kohustused (1); kingitusteks liigitatakse ka viisakusi, sõjaväelisi teeneid, pidusööke, riitusi, naisi, lapsi jne (2); esmapilgul võib kinkimine paista küll vabatahtlik, kuid tegelikult on see kohustuslik (3). Kaasaegses käsituses osutub kinkimine pigem laialivalguvaks ning ebaselgeks. Kinkimist peame ju eeskätt indiviidide vaheliseks praktikaks, millega fikseeritakse vähegi tähenduslikud elumuutused ja (/taas)kinnitatakse indiviidide vahelised sümboolsed suhted. Siiski esineb ka praeguses argitegelikkuses kollektiivide vahelist kinkimist. Näiteks võib seesugusteks kingitusteks pidada meeneid, mida jalgpallurid jalgpallimatši eel vastasvõistkonnaga vahetavad. Kuid vastupidiselt Maussi käsitatud kinkimisele paistab selline vahetustegevus pigem formaalne. Vastasvõistkonna vimplil puudub vajalik lisaväärtus. Tegu on millegi ebavajaliku ja väheütlevaga – teistsuguse kujunduse või värvilahendusega, kuid üldjoontes siiski niisamasugune vimpel on ju endalgi. Formaalne kingitus ei osutu kunagi "avakingiks", vaga’ks, mis kinkimisahela käivitaks. Jalgpallivõistkonna vimpel ei ole ju vimplivahetust põhjustanud. Nii on selline vimpel ka pigem basi, puudulik kvaasikingitus, mis vastukingitust otseselt ei vaja. Ehkki jalgpallimatšile eelnev kinkimine võib osutuda ebavajalikuks, paistab see esmajoones siiski kohustuslik. Vimplivahetuse järsk katkestamine põhjustaks probleeme ja arusaamatusi. Mauss väidab "Essees...", et kinkimisega kingitakse tükike iseennast. Seejuures omab kinkimise tagajärjel kinkija kingituse vastuvõtja üle teatavat kontrolli. Polüneesia maooridel muudab selle võimalikuks maooride käsitus "asjadest" (taonga’dest) ning viimastes peituvast vaimust (hau’st). Just hau seob asjad kinkija või vastuvõtja päritoluga. Hau jääb asjaga seotuks ka pärast vahetustegevust ja kandub kinkijalt kingituse vastuvõtjale, säilitades seejuures ka seose kinkijaga. Maooride taonga’sid iseloomustab seetõttu ka maagiline, spirituaalne ja religioosne vägi (lk 42–45). Võib ilmselt kahelda, kas sellist väge on võimalik fikseerida näiteks suveniirides, mis ju eeskätt imiteerivad, et nendega kaasneb eksootiliste paikade vaimsus, ülipeen kohatunnetus või hau. Tegelikult ei kostu ju mererannast korjatud merikarbist Vaikse ookeani kohinat – karp on vaid üks ebavajalik vidin tolmusel riiulil, mille päritolu on kõigil ununenud. * Prantsuse sotsioloogi Émile Durkheimi järgi on sotsioloogide peamiseks ülesandeks nn "sotsiaalsete faktide" väljaselgitamine. Jäägitult "tõesed" faktid, millega on võimalik kirjeldada tervete kollektiivide käitumisharjumusi, tulenevad Durkheimi käsituses sugulussuhetest, keelest, religioonist, rahast, poliitilistes institutsioonidest jm. Seega mõjutavad kollektiivide käitumist nimetatud ühiskondlikud sfäärid vahetult. Vastupidiselt Durkheimile pöörab Mauss sellistele sfääridele tähelepanu vaid niivõrd, kuivõrd ulatub nendesse kinkimistegevus. Viimane on mõjuvõimas praktika, mis kujundab hoopis ise majandust, poliitikat, esteetikat, religiooni, moraali ja õigust. Maussi kinkimine muudab Durkheimi positivismi millekski rohmakaks, isegi mööndustega ebatäpseks. "Sotsiaalsed faktid" asendatakse kinkimise kui "totaalse sotsiaalse faktiga" (lk 143). Kinkimisega korraldatakse kollektiive ümber sisemiselt, misjuures ulatub kinkimine ka kõikvõimalikesse inimtegevustesse – kinkimine "pane[b] teatud puhkudel liikuma kogu ühiskonna [...], teistel puhkudel [...] väga suure hulga institutsioone" (ibid.). Ühest küljest moodustatakse, koordineeritakse ja kinnistatakse kinkimisega erinevate kollektiivide vahelisi suhteid. Teisest küljest osutub kinkimine ise kollektiivide ülese ja kõikide osapoolte poolt järgitavate au ja prestiiži poolt reguleeritavaks. Niimoodi kindlustatakse kinkimine ka ühes kingituse vastuvõtmise ja vastukingituse tegemise kohustusega. Vastukingitused on eelnevatest kingitustest üldjuhul suurejoonelisemad. Seetõttu on ka kollektiivide vahel lõputu konkurents. Iga kingitus kasvatab tõenäosust, et vastukingitus ei vasta püstitatud eesmärkidele. Nii on kinkimisse paratamatult kodeeritud ka (vastu)kinkija häbi. (Vastu)kingituse ärajätmine või kinkimistegevusest üleüldse loobumine põhjustab hobbesilikku kõikide sõda kõikide vastu. Siiski on ka kaasajal rohkelt näiteid (vastu)kingitusest loobumisest, mis ilmtingimata probleeme põhjusta. Nii näiteks võib mänguasju nõudlev laps lubada kergekäeliselt vastukingituseks viisakat käitumist, olgugi et lubatu järgimine on pigem kaheldav. Erijuhtudel võib vastukingitus osutuda aga hoopis sobimatuks, kogukondlikult vastuvõetamatuks. Nii näiteks kohustas USA vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi kunagine annetus demokraati Hillary Clintonit vastukingituseks. Clinton pidi – vähemalt Trumpi sõnutsi – külastama viimase pulma. Kui ärimehe ja mitteametliku USA esišovinisti Trumpi kingitus jäi selles PR-sõjas pigem tagaplaanile, siis Clintoni vastukingitus, mis võis küll sobida Trumpile, ei sobinud kindlasti USA üldsusele. Poliitik oli ebamugavas olukorras ja pidi kahetsevalt nentima: "Thought it’d be fun." Kinkimisega hoitakse hobbesilik sõda küll kaugel, kuid vaenlane võimalikult lähedal. Siiski võib lõputu konkureerimise tõttu osutuda kinkimistegevus ka mõneti agressiivseks. Paratamatut rivaliteeti ja võitlust sisaldavat kinkimist nimetatakse "Essees..." potlatšiks. Sellist kollektiivset kinkimist esineb Maussi järgi kõige selgemal kujul Melaneesias, kus juba Malinowski kirjeldas Trobriandi saartele omaseid ja paljuviidatuid nn "kula-ringe". Selles kõigiti pidulikus, kuid siiski dramaatilises ja väga reglementeeritud vahetustegevuses liigutatakse käevõrusid, mwali’sid saarestikus ühtpidi, kaelakeesid, soulava’sid teistpidi (lk 61). Kula’le on seejuures omane ka juba mainitud totaalsus: "Kingivahetuse süsteem [hõivab] kogu trobriandlaste majandusliku, moraalse ja hõimuelu" (lk 70). * Mauss üritab n-ö "primitiivsete" ühiskondade mudeldamisega mõtestada tollast, 20. sajandi I poole Läänt. Viimast hõlpsustab see, et üldjoontes ei erine "Essees..." kirjeldatud rahvaste omavaheline läbikäimine Lääne ühiskondade omast. Puhtast "loodusseisundist" või bartertehingutest ollakse kaugel ju kõikjal. Ehkki vahetustegevuse režiim võib ühiskonniti erineda, ei ole turg võõras mitte üheski ühiskonnas (lk 33). Kui võrrelda Maussi kinkimispõhiseid ühiskondi vastetega kaasajast, siis paistab, et Maussi kriitika 20. sajandi I poole Lääne pihta on sobilik ka nüüd. Ühiskonnad ei koosne mitte sotsiaalsetest, kuigi eneseteadlikest olenditest, vaid pigem sõltumatutest, kuigi isoleeritud indiviididest. Ehkki n-ö "kodanikuühiskond" on tõstnud sotsiaalse, kuigi eneseteadliku inimese ühiskondlikuks ideaaliks, on rahvaste omavaheline sidustamine endistviisi puudulik. Douglas võrdsustas Maussi kingiteooria inimeste vahelise solidaarsuse teooriaga, millega välistatakse sõjad. Kuidas aga sidustada seejuures ühiskondi või rahvaid, kus kapitalistlik ja neoliberaalne vahetustegevus on justkui iseenesest sõja väljakuulutamine, vastaspoole ekspluatatsioon? kui vahetustegevus ei tekita mitte üle- (lk 48), vaid puudujääki? mitte niivõrd lisaväärtust, kuivõrd selle puuduolekut?
