Live-elamus. Privileeg ehk keskeakriis Kuressaares
Kõiges on süüdi õmblustööstus Marat. Või Kaur. Või mõlemad. Kaur pidi mulle kaks UntitledXII T-särki tooma, tõi hoopis Beebilõusta plaadi. Kuuldes, et ma lähen varsti Saaremaale tagasi teatas kirjanik entusiastlikult, et laupäeval on Beebilõusta Live Kuressaares ja tuleb 'kõva üritus', tulgu ma ka. Räpp ei ole minu teema. Minu suuremad kokkupuuted räpiga jäävad üheksakümnendatesse, Clawfingeri kontsertidele. Kehitasin viisakalt õlgu, kuigi omas peas arvasin, et hui lähen. Ma olin kohtumisele lapspornokirjanikuga kaasa võtnud ka kaks last – sest lapsed peavad juba varakult aru saama, kes neist tõeliselt hoolib – ning see plaat ei jäänud neil märkamata. Siinkohal oskavad kõik lapsevanemad ennustada, mis edasi juhtuma hakkas – pikem kiun, kuni isa närvid nõrkesid ja ta nõustus plaadi käima panema. Kui plaat oli ühe ringi ära teinud, nõuti sama intensiivse kiunuga kordamist. Kordasime. Teine plaadiring tundus mulle oluliselt sümpaatsem kui esimene. Osad riimid olid intelligentsemad kui teised, mõned metafoorid leidlikumad kui teised, aga enamuses neist oli väge sees. Kui ma Beebilõusta kontserdi mõtte abikaasale välja pakkusin, tegi see esimese hooga meile mõlemale palju nalja – eelmisel aastal olime meeltesegaduse hoos jõudnud oma elu esimesele Tuberkoloitedi kontserdile, kuigi 'Lilleke rohus' defineeris meie põlvkonda vähemalt sama palju, kui Genka või Beebilõust tänapäevast noorust. Kuna abikaasa soovis laupäeva õhtul minna ka ühte Saaremaa mõisa õhtusöögile ja Vene romansse kuulama, saigi otsustatud, et sitta kah, anname lapsed ära ja läheme mõlemale. Kujutage ette keskealise meesterahva dilemmat riidekapi ees, kui ta peab samal õhtul külastama nii pidulikku õhtusööki kui räpikontserti. Tavaliselt räägitakse, et meestel on lihtne, tuleb vaid vaadata, kas püksilukk on kinni ja siis naise järel oodata – räme vale. Naistel on vähemalt ajatud mustad kleidid, mis sobivad enam-vähem kõikjale. Vaatasin huvi pärast youtube'st, et mida tänapäevastel hip-hop üritustel kantakse. Siis vaatasin uuesti riidekappi. Selliseid riideid kapis ei olnud. Isegi kui oleks, ei oleks need õhtusöögile sobinud. Lõpuks sai valitud musta kleidiga võrreldavalt ajatu ja isikupäratu kingad-teksad-triiksärk-pintsak kombo ning teele. Õhtusöök oli õhtusöök, toit oli toit, aga kontsert oli hea. Siinkohal ei saa jätta kõigile soovitamata Trio Romance'i (http://www.trioromance.ee). Kaunid Vene romansid, vahele näpuotsaga Valgret ja esitatud sellise hingestatusega, et ma ei suuda välja mõelda ühtegi Eesti soost lauljannat, kes midagi taolist nii autentselt välja kannaks. Slaavi hinges ikka jätkub seda sügavust. Beebilõusta peopaiga uksed pidid avanema kell 23.00 – meiesuguste jaoks ilmselgelt liiga hilja – mille peale me naiivselt eeldasime, et artist astub lavale südaööl. Seadsime oma sõidud nii, et jõudsime Kuressaarde pool tundi varem. Tänavad olid hämarad. Laternad ei säranud. Turismihooaeg on läbi ja laupäevaöine Kuressaare on nagu kummituslinn. Või noh, peaaegu. Keskuses kruisis vähemalt kolm vana Bemmi ja üks Žiguli, kõik purjus noori täis, aknad lahti ja muusika üürgamas. Ma arvasin, et see subkultuur on Eestis vähemalt kümnend tagasi välja surnud, aga mõned väärtused on ilmselgelt ajatud. Ööklubi ees oli väike seltskond ülejoonud noori, ööklubis sees ei paistnud kedagi. Selge, järelikult olime südaöise alguse osas naiivsed, ju siis algab kell 01.00. Ukseesised noored ei olnud ilmselgelt minu inimesed, saabus arusaam, et kaine peaga ma seda õhtut läbida ei suuda. Kaine autojuhi ülesanne sai abikaasale delegeeritud ning läksime vinoteeki. Mahe muusika, meeldiv interjöör, viisakad ja vaiksed inimesed, head joogid. Minu koht, minu inimesed. Pärast südaööd hakkas uni tulema. Normaalne nähtus, kui sa oled harjunud kümnest õhtul magama minema ja hommikul enne seitset ärkama. Mõtlesin just, kas võtta järgmine calvados või minna klubisse, kui kirjutas elevil Kaur, et heli on ülihea ja tuleb väga kõva üritus. 'Kell 02.00 läheme peale.' &¤#&¤&%% #&%¤# &%¤# Mis kuradi kontserdid algavad kell 2 öösel. Võtsin 4cl-i asemel 12, naine hakkas kokaraamatut sirvima. Alkohol une vastu ei aidanud, nii et lõpuks olime ikkagi enne ühte ööklubis. Seeniorpileteid ei müüdud. Peaks tarbijapretensiooni kirjutama. Muusika oli liiga vali, rääkida oli keeruline – aga noh, kui sa oled juba aastaid abielus olnud, siis polegi ju teineteisele eriti midagi öelda, jälgisime hoopis huviga inimesi. Ma olen oma elus suhteliselt palju reisinud, eelkõige vaesema otsa riikides, ning tuvastanud, et inimese näojoontest ja silmade särast saab tavaliselt tema intelligentsust järeldada. Kehtib nii neegrite kui mägilaste puhul. Hilisem otsene verbaalne kontakt on üldjuhul mu teooria paikapidavust kinnitanud. Eestlaste puhul ei olnud ma seda varem eriti täheldanud, aga antropoloogiline paikvaatlus paljastas ootamatult suure kirvenägude kontsentratsiooni ööklubis Privileeg 29. augusti hilisõhtul. Samas ei olnud statistiline valim tol õhtul piisavalt esinduslik üldiste järelduste tegemiseks, nii et jätan selle suuremate kogemustega lugejatele. Riietumisstiil oli ka põnev. Varasemate Youtube'i videote põhjal oskasin ma oodata lühikesi ja poolpikki suurte küljetaskutega pükse, sirge nokaga nokamütse ning puuvillaseid dressipluuse. Neid oli ka näha. Palju põnevamad isendid olid tulnud lühikeste jooksupükste ja T-särkidega, trennist vist. Lisaks oli noortel kombeks käia DJ käest soovilugusid tellimas. Massiliselt. Selle tava olin ma koos vanades bemmides kruisivate ossidega arvanud ajaloo igavikku. Taaskord tuleb oma viga tunnistada. Hetkeks tekkis soov minna ja DJlt kasvõi väikse tasu eest HU 'Depressiivsed Eesti väikelinnad' tellida, aga korraliku keretäie kartuses ei läinud. Lõpuks saabus kulminatsioon ning lavale astus peaesineja. Üritades varasemalt vaimusilmas ette kujutada, milline üks räpi live välja võib näha, kujutasin ma ette suhteliselt tühja lava ja vähest liikumist. Vastupidi. Beebilõust oli ootamatult energiline ja põnev live artist. Kui ta tulevikus mõnel üritusel kell 21.00 alustaks, läheks taaskord. Ettekandmisele tulid põhilised lood autos tiirelnud plaadilt ning paar lugu, mida ma varem kuulnud ei olnud. Eeldatavasti varasem looming. Kaasakiskuv ja väge täis värk. Ootamatult hea oli. Kuigi see, kui 100-150 (hilis)teismelist röögivad: 'Saadame perse need mendid' tundus mulle kergelt õõvastav ning ilmselgelt peab oma laste väärtushinnangute kujundamisel kodus ise rohkem tööd tegema. Uuema aja arvamusliidritele siin lootma jääda ei saa. Kontsert sai kiirelt läbi, vast umbes kolmveerand tundi kestiski. Kogemuslikult eeldasime, et tavalised live'd on umbes 90 minutit, seega jäime järgmist setti ootama. Asjatult. Kui selgema silmnäoga rahvas lahkus ja udusema pilguga seltskond tekiilashotte jooma hakkas, oli ilmselgelt aeg lahkuda – purjus peaga tekiilashottide joomine on järjekordne generatsioonide ülene tava, kus hea nõu ei aita ning see tuleb teismeeas lihtsalt omal nahal läbi elada. Tagasiteel jooksis üks jänes teele ette ning käis auto rataste alt läbi. Räpihõngulise nädala kokkuvõtteks võib öelda, et Beebilõust meeldib väikestele tüdrukutele ja tapab jäneseid. Artikkel asub algselt Nihilist.FM-is.
