Jürgen Rooste: Oki raport pole OK
Ma olen üldjoontes päri: Eesti haridussüsteem, eriti ehk kõrgharidus, vajab tõepoolest suuri muutusi. Üsna radikaalseid. Gunnar Oki juhitud töörühmal valmis kõrghariduse teemadel raport, mida tööandjad ja mõned haridusjuhid inertsist kiidavad – argumentum ad hominen – et ikkagi majandusinimeste mõtterida. Selle raamis jääb märkamata, et raport ja sääl esitatud lootused on naiivsed, isegi naivistlikud, elukauged. Säärane roosamannane unelemine, millel hariduse ja ühiskonna tuleviku, arengutega vähe pistmist. Esiteks on see kirjutatud vananenud keeles, mis passinuks aega, kui Eesti polnud veel olnud nii kaua turumajanduse katsetanner. Lapselikud huiked ettevõtluse ja hariduse seostest on väga eilne päev: see osa haridussüsteemist, mis Eesti ettevõtlust – olgu siis eetilist või mitte – huvitas, on juba ammu majanduse vereringesse kaasatud. See, mis ei huvita, ei saagi huvitama. Kummaline, et sellise ettevõtlus-/turumajandus-apologeetika taustal kumab läbi nõukogude laadis tsentraliseerimis-, ühendamisvaim. Tõsi, see on kandnud Eesti elu laiemalt, meil ongi käibel mingi kummaline reformisotsialistlik versioon turumajandusest, mille paremaid vilju just Tallinna Sadama kujulgi maitsta saime (kui vaadata neid rahasid, mis sääl liiguvad, on kõrghariduse arendamine tõenäoliselt üsna odav asjake). Andke andeks mulle mu õelus, ma tegelikult ju ei mõtle päris nii … Kuigi … Kui palju peab vabas, turumajanduslikus Eestis plaaniinimestele selgitama, et odavalt, säästmise, ärakaotamise, ühendamisega, ökonomiseerimisega ei saavuta hariduses ilmtingimata kvaliteeti? Säästurežiim, kokkuhoid toob pea alati kaasa selle, et asjad lähevadki – üllatus-üllatus – väiksemaks, viletsamaks, nõrgemaks, ajutisemaks. Raport paneb ette "viia läbi uuring selle kohta, kui palju Eestis saadud bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadiga inimesi (kes ei ole jätkanud õpinguid) on saanud erialast tööd esimese aasta jooksul pärast ülikooli lõpetamist kas Eestis või välismaal. Lisaks uurida, kui suur on nende inimeste palgatase kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist. Uuringute tulemuste põhjal kaaluda vastuvõtu olulist vähendamist nendele erialadele kus tegelik nõudlus tööjõuturul on väike või puudub üldse." Imeline idee! Selleks ajaks, kui tulemused käes, on aga olukord juba muutunud: me ei oska praegu ette tellida, protsessid ei välta sugugi kümnetes aastates, maailm on muutlikum. Teeme uuringu, selle tegemiseks ja tulemuste analüüsimiseks kulub … aasta? Kaks-kolm? Siis haridusreform, erialade sulgemine jne. Veel 2-3 aastat? Selle idee parim osa on see, et kellegi uuringufirma saab jupiks ajaks tööd, eks ole seegi panus haridusse ja majandusse, käive kasvab, töökohti luuakse ... Jääb ainult loota, et noid tulemusi mingiteks tegelikeks muutuse indikaatoriteks ei peeta, eks. Maailm tüürib mujale: suurel jaol inimkonnast pole peagi enam tootvat tööd. Pole praegugi, heaoluühiskonnas – kuhu siiski kuulub ka Eesti – on elutähtsate ametite osakaal alla 10 protsendi, ülejäänud töö on "sotsiaalne". Ja trend on süvenev. On see probleem? Ütleme, et on, probleem teatava nuputamisülesande tähenduses. Et me peaksime meelelahutuse ja kultuuri sektorile võimaldama tohutult palju paremaid vahendeid, ei tohiks jätta neid täielikult "vaba turu" (selle müüdi usku inimesi veel on, kuigi protsessides on nii palju mõjutajaid-mängureid, teadlikke huvilisi-osapooli, et vaba turg eksisteerib ehk vaid majandusutoopilise kontseptsioonina kuskil teoreetikute ajuvaakumis) meelevalda, sest muidu on loomastumine-netipornostumine siinsamas käeulatuses. Kuigi võib-olla ongi see kerge ja leebe lahendus, et lepime sellega, et suurem jagu inimkonnast on rakendatud kas netiporno tootjate, tegelaste või tarbijatena. Tootjad-Tegelased-Tarbijad. See on suur Tulevik! TTT-porno-kontseptsioon. Lihtne lahendus. Mis siis ikka. Raport soovitab erialadest, mille tase ei vasta Euroopa kõrgemale nivoole, üldse loobuda … mitte nt taset radikaalset tõsta. Ju see on see "majandusrealism", teadlik kasuahnus: ärme unista suurelt, kui on näha, et paremini teha on liiga kallis, loobume sellest! Ostame know-how või spetsialistid mujalt sisse, ärme püüa ise uut luua, me oleme ju nii väiksed, me ei saagi kõike, niuks-niuks! Siuke meelas ja meeldiv kirpude köhimiskultuur, Sveta Grigorjeval on selle kohta ilus loosung: "Leba või loobu!" Tore idee raportis on sunnismaistamine või haridusteoorjus: tasuline kõrgharidus – õppelaen, mis oleks ühtlasi kindel tellimus; Eesti riigil/riigis peaks siis see töö muidugi ka pakkuda olema. See on ahvatlev ja konkurentsivõimeline idee, sest kuskil mujal pole muidugi vaba maailma olemaski, eks. See idee on aus ja ilus, Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ja tööeestlusega sobivalt patriootlikult parlanksis. Tänases maailmas mõjub veidi puutinlikult, aga mis siis. Tõsi, väga hää idee on õppelaenu andmine igal aastal ca sajakonnale tudengile, et nad saaks õppida muuilma tippülikoolides. Aga seegi idee on siin seotud kohustusega koju tagasi aega teenima tulla. Justnagu ei tahaks me olla uhked tolle üle, et meid teatakse millegi erilise järgi: igal pool ilmas on üks kuramusetark ja –andekas eestlane ees, kes kõik asjad parimini ära teeb! Ja neil on siuke riik, mis koolitab oma inimesi igal pool! Ohh, teate, Eestis on kõrgharidus tasuta, vau, ma tahan ka sinna õppima! Ingliskeelsele õppele üleminek mõnes kõrgharidusvallas/doktorantuuris, mida raport pakub, oleks ju imeline, kui seda siiski ka emakeelse teadustööna (kas või keele arenemise/kasvamise mõttes) dubleeritaks. Kujutage ette, kui vabad kunstid või tants oleks meil suurelt väljakuulutet ja rahastet rahvusvaheline õpe, kui ägedaid noori see kokku tooks! Või kui me 1990-ndail oleks punnitanud teha paralleelselt mõnd asja – nt ühiskonnateadusigi – ka vene keeles! Meil oleks praegu põlvkond vene/ukraina/valgevene haritud noori spetsialiste eestkõnelejaiks-kaasamõtlejaiks, kes kasvanuks me vaba ja rahutu vaimuga ühte. Muidugi ei haaranud me tollal võimalusest. Aga praegu? Inglise keel loovatel erialadel võiks olla geniaalse tõmbega! Aga seda peab tegema hää tunnetusega, eestikeelseid võimalusi vähendamata. Raport "vaenab" ka õppekavade dubleerimist mõnes valdkonnas/paigas. Aga kas pole see väikses riigis siiski ka teatav eluterve konkurents, võistlus – nt ajakirjandus nii Tartus kui Tallinnas, näitlemine nii Tallinnas kui Viljandis, eri suunaga ehitusinsenerid nii tehnikakõrgkoolis kui tehnikaülikoolis, erinevate arusaamadega filoloogid jne. Kui üht rauda vaid ühes kohas taotakse, läeb töö loiuks. See on paratamatu. Ma arvan, et me hariduse vähene võistluslik kvaliteet on tänini tingitud üsna oskuslikust Tallinn-Tartu vastandusest, selle kaotamine mingi ähmase ja vähetulusa "efektiivsuse" nimel oleks üsna nadi ja odav tulevikuvisioon. "Mõnede hinnangute kohaselt on probleemiks ka kasvav hulk uusi doktorikraadiga spetsialiste (eesmärk 300 aastas, hetkel ca 200), kes pärast kraadi kaitsmist või kahe-kolmeaastast järeldoktorantuuri väljaspool Eestit töökohta otsivad ja ei leia seda mujalt kui ülikoolidest. Ettekujutus, et suur hulk nendest leiab rakendust ettevõtluses või kuskil avalikus teenistuses, ei ole realiseerunud." See areng on veidi pärit ka ühiskonna väärtussüsteemidest, me teatavast haritlasvihast äkki? Aga samas "sotsiaalsete töökohtadega" võrreldes on suur hulk doktorante või "igavesi üliõpilasi" ühiskonnale kindlasti käivitavam mootor, odavam ja isegi tulutoovam lahendus, selles võib peituda ootamatuid võimalusi. Lisaks – olukorras, kus nagunii muutub "lihtne töö" kas luksuskaubaks või väga väheste võimaluseks – on kõrgharitud heidikul siiski suuremad võimalused. "Soome on seadnud eesmärgiks saavutada 42 protsendi suurune kõrgharidusega inimeste osakaal aastal 2020 earühmas 25-34 aastat (tegelik aastal 2013 – ca 30 protsenti). Samas võib öelda, et juba praegu on Soomes liiga palju kõrgharitud töötuid ja mõnes valdkonnas ei leia paljud erialast tööd kodu- ega välismaal. Taanis täitus 2014. aastal valitsuse seatud eesmärk, et 50 protsendil elanikest oleks kõrgharidus. Selle tulemusena suurenes aga kõrgharitud töötute osakaal tööturul ja suur hulk akadeemilise kraadiga inimesi, eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnast, asus tööle muudel erialadel." Iga loll saab ju aru, et kui on rohkem kõrgharidusega inimesi, on ka rohkem kõrgharitud töötuid. Aga, kordan, nende valikuvõimalused on suuremad, sest nn "lihtsat tööd" on ühiskonnas aina vähem ja vähem, väga valitutele. Teaduspublikatsioonide ja tsiteerimise tähtsuse väljatoomine näitab raporti koostajate hariduskaugust (või hämamispüüdlust): selles süsteemis on kahjuks tavaline vohav formalism – mis eriti humanitaariat puudutab, aga olen kuulnud sama ka reaalteaduste kohta. Eelretsenseeritud teaduspublikatsioonid, mis teaduritele punkte toovad, on muutunud omamoodi teaduskombinaatideks. Mitte alati, aga siiski liiga tihti, pääsevad nõnda liinile agaramad, aga mitte sugugi kõige andekamad tegijad. "Mitmed maad on viimastel aastatel täiendanud oma ülikooliseadusi ja täpsustanud ühiskonnapoolseid ootusi. Näiteks on Soome 2009. aastal vastuvõetud ülikooliseadus (Yliopistolaki, 2 § Tehtävät (Ülesanded) oma maa ülikoolide ette seadnud Eestiga võrreldes veidi teistsuguse rõhuasetusega eesmärgid: "Ülikooli ülesandeks on edendada sõltumatuid teadusuuringuid ning teadus- ja kunstiharidust, anda teadusuuringutel põhinevat kõrgharidust ning kasvatada üliõpilasi isamaa ja inimkonna teenimise vaimus. Ülesandeid täites peab ülikool soodustama elukestvat õpet, tegema koostööd kogu ühiskonnaga ning suurendama teadustöö tulemuste ja kunstihariduse mõju ühiskonnas."" Sarnaseid väga-väga üldised näited eri poliitikaist, aga ka häädest ülikoolidest, väga ümmargust juttu mahub niigi tillukesse raportisse liiga palju. Autorid ei küsi, miks peetakse just Briti ja USA ülikoole tegelikult parimaiks (ära on toodud nii üldsõnalised-deklaratiivsed parameetrid, et neid võiks sõnastada pea ühtki uuringut lugemata), hoopis maha vaikitakse, miks on mõned "friigi-koolid" või kummalised koolkonnad maailmas edukad suurte kraadivabrikute ja kõrghariduse militaarekvivalentide kõrval. "Väikeriike iseloomustab reeglina ressursside piiratus ja sellest tulenev marginaalne majandus- ning sõjanduspoliitiline võimekus. Samas on mitmed väikeriigid siiski suutnud tagada suurriikidega võrreldes keskmiselt paremad elu- ja kasvutingimused ning olla edukad globaalses konkurentsis. Edu taga on nende riikide õppimis- ja innovatsioonivõimekus ning teadlike valikute tegemine." Kas selline teadlik valik on nt EKA hoone ehituse edasilükkamine (lihtsalt näide siin) või EKA liitmine Tallinna Ülikooliga, mis siis, et iga majandusinimene saab aru, et hariduses müüb ka identiteet, et eriti humanitaarias on lisaks administratiivsele võimekusele oluline ka imagoloogiline. Tallinna Ülikooli kunstiinstituut või teatrikolledž pole kunagi päris sama, mis sõltumatu, veidra, sigatüükaliku identiteediga institutsioon. "Eduka ja jätkusuutliku ülikooli juhtkonnal on realistlik arusaam oma juhitava organisatsiooni tänasest olukorrast ning selge strateegia kokkulepitud pikaajaliste eesmärkide täitmiseks, mis on kaetud ka piisavate inim- ja rahaliste ressurssidega." See oluline punkt on umbes sama ilus, aga kahjuks palju tüütum ja kasutum, kui lapse lauldud lausejupp: "Hea on olla hea!" Ilus on püüdlus arengu poole: "Kuigi maailma juhtivates ülikoolides pole traditsioonilise loengu vorm kuhugi kadunud tuleb tal konkureerida kiiresti arenevate ja tihti ka tasuta veebipõhiste õppesüsteemidega. Näiteks tasuta õppeportaali Coursera’t varustab erinevate virtuaalsete kursustega üle 80 partnerülikooli ja nendest võtab praegu osa ligi neli miljonit üliõpilast üle maailma." See kõik on tore, aga Eesti pole vaatamata oma tiigrihüppeprogrammile suutnud isegi maakoolidesse piisavalt e-õpet tuua, nt virtuaalseid füüsikatunde, mil õpetajaid, vahel ka õpilasi napib. Alustama peab rohujuurelt. E-valimised, e-arstisüsteem (kui arst enam otsa ei vaata peaaegu), e-kool on kõik kokku farss, kui me ei suuda nii elementaarseid asju ellu viia. Ses mõttes on raporti koostajail õigus … Suurim rumalus, mis välja käiakse, kõlab aga nii: "Haridussüsteemi efektiivsuse tõstmiseks on vajalik pidev ja adekvaatne tagasiside tööjõuturult. Eesmärgiks peaks olema minimeerida kõrghariduse andmist erialadel, mille järgi pole Eestis tegelikku vajadust. Saadud kõrghariduse kvaliteeti näitab ka palgatase, mida tööturg on nõus maksma vastava kvalifikatsiooni omandanud inimestele." Me ei tea tegelikult, mida on vaja. Meie tööturg ei vaja varsti enam eriti kedagi, mingit tegelikku vajadust Eesti järgi, eesti kultuuri ja me inimeste järgi maailmas pole. Me peame teadlikult ise tulevikku ehitama, see saab olema seda nägu, nagu me praegu ta ise kujundame. Kui panustame sellele, et ühiskonnas on palju loovaid humanitaare, kel näiteks suurel jaol mõni reaalteaduslik või väga pragmaatiline (meditsiin/puutöö/põllumajandus jne) lisaeriala, lisaks tugev inseneriõpe jne, siis on meil lootust, et on korraga nii põnev, kui ka kõigil midagi teha. Kui me vaatame "turu tegelikku vajadust", siis toodame nii ehk teisiti odava meelelahutuse tarbijaid ja tegijaid, muuilma prahti. Eesti ei tohi enam kunagi olla odava tööjõu või odava toormaterjali maa, me oleme selleks liiga väiksed. Liiga "kallid ja haruldased". On tore, et ühiskonnas asjadega tegeldakse, et mõeldakse sellele, aga haridus on nii oluline asi, aga siin peab lähenema mõistusega, tulevikuvisiooniga, pragmaatiliselt. Oki komisjoni raport on naiivne, elukauge, vananenud keeles, lühiajaliste väärtuste püüdmisele rajatud. Selle suurim ja olulisim panus on hõige, et olukord vajab radikaalset muutmist, kvaliteet tõstmist. Rohkem haridust, rohkem valikuid, rohkem riigi tuge ja raha pikaajalisteks investeeringuteks, rohkem eestikeelsust ja Eesti inimesi maailmas, rohkem maailma tippharitlasi siin, rohkem ingliskeelseid ja venekeelseid õppekavu, et lähikonna noor intelligents meile tõmmata, et Soomelegi ära teha. Siis räägime! Säästueelarvega pisendamisvolinikke on niigi kõik kohad täis, Eesti hariduses pole selleks õnneks ruumi ega aega ega raha.
