Jürgen Rooste: ei taha elada natsiriigis!
Vedas, et keegi viga ei saand – pole kindel, kas saame teada, oli see meelega nii, et neid lihtsalt hoiatada või olnuks tagajärjed võind olla hullemad … Edasi tasus vaid servata kommentaariume: et kindlasti on see meelega tehtud, et sõnavabadusel (säälhulgas siis vihakõned ja -õhtused) kõri lõplikult kinni panna, et diskrediteerida ausat "rahvuslust" ja pagulastevastasust jne… Et muidugi pidigi see juhtuma, kui ühiskonda pagulastehulgaga hirmutatakse, see on enesekaitsemehhanism jne. See on üsnagi viimane piisk, pindpinevus ei kannata enam rohkemat. Eestis elavad tegelikult paljuski üsna nutikad, andekad, targad inimesed. Ainult natuke vaiksed ja ettevaatlikud vahel. Seetõttu saavad kraaded laiata, seetõttu hakkavad vihakõned mõjuma. Eesti on sõnavabaduse kants – mida näitab kas või Kaur Kenderi kaasus (puutinimaal oleks ta säärase ilukirjandusliku pala pääle juba ammu nii kinni topitud, et me ei näeks teda vähemasti sama kaua kui isand Kohvrit praegu kinni pidada ähvardatakse) – tolerants puudutab siin tõesti ka viha ja vaenu ja põlgust, kõigest saab kõnelda. Ise peab väga-väga püüdma, et sul kõri kinni pandaks. Aga tänasega miski muutus küll: kui keegi, kes jagab suga eluruumi – noh, ja keda sa pead kannatama – ikka hakkab toda ühist tuba põlema panema, ja see tuleb tema pidevast ebakindlusest ja kitsast silmaringist ja väiksest vihasest hingest, siis sa ei oota rõõmsalt, et see eluruum, kus ka meie kõigi lapsed ringi tatsavad, rahulikult leekidesse lööks. Esmalt sa kustutad. Siis ehk annad vastu hambaid, kui tikke kiiresti ära ei panda. Siis kutsud, keda vaja. Kas või koputad, raisk, mentidele, sest see on küll paras paik ja hetk, et seda teha. (Päälegi, samamoodi nagu suur jagu pätte ei ole tegelikult ülla hingega vagabundid-poeedid – nood on ikka erandid –, ei ole ka suurem osa politseinikest hingelt loodetavasti enam mingid "mendid", aga see on teise loo teema.) Nördimus, nukrus, väsimus, tülpimus, viha tulevad pääle. Põhjusi on palju. Esiteks on multikultuur muidugi täis probleeme ja lõkse ja lõpuni võimatu: suures jaos planeedi Maa asukaist peitub alateadlik või siis ka teadlik võõraviha või –hirm, rassismialged ja ksenofoobia. Mina ka ei ole neist vaba, vahel ütlen üht-teist šovinistlikkugi, vahel sarjan hindude vägistamiskultuuri, vahel ei kannata Lõuna-Euroopa meeste imalaid flirtimismaneere naistega, vahel urisen, kui vene noored kõvasti jauravad (aga eesti noored jauravad juba samamoodi, vahet enam pole) jne. Muidugi ei võta kuskile varem paigale jäänd kogukonnad uusi pääletungijaid omaks. Mäletan Eestitki mitu korda väisand Jamaica päritolu briti luuletaja-lauliku Benjamin Zephaniah´ juttu sellest, kuidas ta perega 1970ndail Jamaicalt Birminghami kolis. Neil oli kodus – ka Jamaical – ikka kuninganna pilt laual olnud ja ta oli poisikesena lugenud Shakespeare’i, enda arust igati inglane. Kohalikud briti töölispoisikesed teadsid kuningannat vast Sex Pistolsi vihase laulu kaudu ("God Save the Queen" on mullegi teismelisest saati meeldind), Shakespeare’i suhtusid nad nii nagu Beebilõusta noored fännid Koidulasse. Nonde isad käisid ringi ja kirusid: tulevad siia need jamaica-mehed, võtavad meie töö, naised, korterid … Nood Jamaicalt tulnud tüübid, nende lapsed pidid nüüd mõnikord koos brittidega nuka pääl baaris istuma ja kiruma, kuidas eesti ja läti ja poola värdjad tulevad võtavad nende töö ja naised ja korterid ja … Kuidas Shakesepeare’iga on, ma ei tea täpselt. Me ei ole õppind selle paari põlvkonnaga isegi oma venelastega elama, kuigi me oleme nii geneetiliselt kui kultuuritaustalt ikka väga sarnased. Muide, käisin siin millalgi veidi ühe ägeda eestivene bändi proove piilumas ja – täitsa eesti poisid, mängisid kolekirglikku mussi, endal näod rahulikud-tõsised, pilgud pillidel. Mingit suurt vahet pole! Ühetulised oleme. Aga nii mõnigi on pakkunud, et eestlasi-venelasi ühendaks siin kiiremini just võõraviha, et mõnikümmend tuhat uut muulast/pagulast liidaks meid ühiseks rindeks, teeks meid kiiresti sõpradeks, sama kultuuriruumi eest võitlejaiks. Muidugi, äkki piisaks ka paarist tuhandest kohalikust aktiivsest homost, et see viha kaudu liitmine ära teha, ma ei tea... Ei ole lootustki, et suurem hulk pagulasi meil kiiresti ja probleemideta sulanduks. Samas ei oleks see ka mingi katastroof ega millegi lõpp. Pagulastevaba maailma ei ole olemas! Kui piirid kinni lüüa, siis peaks seda tegema mõlemas suunas ja väga paljudel liinidel, ka äris, kultuuris, kaitsekoostöös jne (puutinile see sobiks, ma arvan). Sel juhul tahaks mina ka – koos kallima ja laste ja oma loomadega – siit ära minna enne, kui enam ei saa. Pagulastevaba maailm aga ootab meid kuskil teistel planeetidel, kus me ise muidugi ka pagulased oleks. Kus me ise veel pagulasvoogusid tekitand pole. Probleemid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on tekkind suuresti arenenud Lääne majandushuvidest ja võimupüüdlustest, meelde võib tuletada, et juba kindral Laidoner käis kunagi säälkandis "valge mehe pilguga" piire maha joonistamas, aga kohalikke olusid-kultuure-uske-rahvaid see maadejagamine alati ei arvestanud. Me oleme olnud sääl kohal sõjaliselt, me oleme selles osalised nii ehk naa. Nüüd ja edasi. Eesti ei ole olnud üherahvuseline riik, ega saa selleks. Iseasi, kuidas me muutustes elame, kuidas me neid üle elame. Soome mudel on päris hää, kuigi säälgi on puudusi ja alati jäävad ebakohad, maailm pole kunagi valmis. Aga põhjusmõtteliselt on kõige eeldus, et me õpetame uuele inimesele riigi kulul keele täiesti selgeks (tasuta ja pea kohustuslikult! ja süsteemselt! ja piiramatult! – see, muide, annaks ka oma inimestele tööd!) – ja anname ka tasuta hariduse. Tasuta haridus peaks olema kogu Eesti mõte ja võte, et vähendada me majanduslikku lõhet, mis võib just vaesematest peredest andekaid noori neelata – ja see on probleem, kui me loeme uudiseid, et Eestis on vanemliku hooleta jäänd mõne aasta jooksul mõni tuhat last! Pagulasteprobleem võib olla meile tegelikult käivitav võti, sest see sunnib Eestit lihtsalt ka oma sotsiaalprobleemidega tõsisemalt tegelema. Kui me kuuleme, et kasumlikes ja suuri rahasid liigutavates riigifirmades on tõsiseid kulutamisprobleeme ja altkäemaksujuhtumeid, ja näeme väikest segmenti ühiskonnas kummaliselt rikastumas, on selge, et tegelikult ei kuluta me hariduse ega pagulaste pääle õigupoolest suurt midagi, need ei ole kohad, mis neelaks lõputult või ohtlikult me väheseid ressursse. Tilkuvad või lekkivad või lausa purskavad kraanid tuleb kinni keerata mujal. Ja liiga selgelt vihjub meile, et nood kraanid on tipp-poliitikutel õige käe ligi... Eesti ei saa nii edasi minna, see ei ole lihtsalt järjekordne punane tuluke või "ohumärk", see on oht ise, see on varingu algus. Me peame tegema kas selget ja kõva häält – ka padurahvuslastena (kelleks minagi end pean) ütlema, et EI!, nii see minna ei saa, me ei taha toda lõputut ja läbimõtlemata ja pimedat vihakõnet, mis päädib vägivallaga. Või siis leppima sellega, et Eestist saab üks ebastabiilne, närviline, vägivaldne kolgas, kus suurem jagu noori unistab: saaks aga sellest pasahunnikust minema, saaks kuskile ära, kus on elu, kus on päriselt-päriselt! On suur vahe, millised pagulased meiega tulevikus koos elavad: kas need, kellele anti turvapaik, viidi süüa, patsutati õlale, õpetati keelt, anti tööd ja leiba, või nood, keda hirmutati motikate, elava tule ja vihakõnedega. Ma olen Eestis praegu väga pettund, mõtlen, mille kuradi pärast ma alati meid kaitsta ja õigustada katsun – lõpuks osutub ju tõeks Venemaa propagandavalejunn, et see siin on üks pisike vastik natsiriik. No ei ole või? Ma loodan, et ei ole. Selleks peab minema tänavale, peab minema igapäeva, pää püsti, ja seda tõestama kuidagi. On ju tore, et kõik saavad kõigest padrata, aga kui keegi kuskil huugab lõputult, et "tahantappatahanvihatatahanniisamakõigilolemisehalvaksteha", siis peab näitama, selgeks tegema, et see pole nii, et see ei saa olla "enamuse tahe" või üldse olemise viis. Ma ei tea, kuidas edasi, aga igatahes peab praegu midagi olulist juhtuma, midagi muutuma nii, et jääks lootust, et siin on materjali, et ehitada üks inim- ja elamisväärne maa. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
