Arvustus. Kuri võõrasema Katariina kirikus
Katariina kiriku keskaegsed võlvid sobivad Shanley näitemängu "Kahtlus" mängupaigaks nagu valatult – loo tegevus toimub justnimelt kirikus ja katoliku koolis. Paraku ei lisa laval toimuv oivaliselt valitud miljööle suurt midagi, sest peategelast kehastava Anne Veesaare jämedakoeline mängulaad sõidab nurgad sirgeks ja välistab kahtlused. Nõnda jääb Tony ja Pulitzeri auhindadega pärjatud näidendist järele vaid nukker skelett. Faabula tasandil on see ahistamislugu ühest katoliiklikust koolist, mille juhataja, õde Aloysius (Anne Veesaar) kahtlustab, et kogukonna preester (Guido Kangur) himustab 12-aastast mulatipoissi. Aga märgiline on autori poolt lisatud alapealkiri – mõistujutt. Sest haaravaks muudavad Shanley näidendi just pooltoonid ning ämblikuvõrguna hargnevad ja põimuvad võimalused: siin võib näha lugu vanast ja uuest, dogmast ja vabadusest; või usaldusest ja kahtlusest; või sallivusest; või inimese ebainimlikkusest. Hõrguks muudab "Kahtluse" tema avatus. Shanley jätab õhku kõik võimalused. Hea ja kurja piirjooned ähmastuvad. Autor ei ütle, kes on kangelane, kes kannataja, kes kurjategija. Madis Kalmeti Katariina kiriku lavastuses haihtub võimaluste ja võimalikkuste paljusus kahjuks esimese mõnekümne minuti jooksul, sest lugu vedav koolijuhataja õde Aloysius Anne Veesaare esituses on sama paksuvärviline nagu kuri võõrasema "Lumivalgekese" kiirelt kokku klopsitud jõululavastuses. Siin pole peaaegu õhkagi Shanley karakterist – ei karmust, ei kargust, ei läbinägelikkust, ei usku. Vaid õel vananev naine, kelle ainus siht on hävitada. Aga nõnda variseb kokku "Kahtluse" mõte ja olemus. Pole ju mingit kahtlust?! Ja tükk muutub lamedaks nagu pesulaud. On vaid suur ja plakatlik Kuri, mille kõrval Guido Kanguri isa Flynni ja Ursula Ratasepa noorukese õde Jamesi pehmelt ja psühholoogilise teatri vahenditega mängitud headus jääb vaeslapse ossa. Ja seda üldmuljet ei päästa Peeter Konovalovi tundlik muusikaline kujundus, kus tuvide rahustav kudrutamine muutub ühtäkki varese läbilõikavaks kraaksumiseks. Ega Ivi Piho pea märkamatult ruumi sobituv lavakujundus. P.S. Era- ja projektiteatrite rahastamine on Eestis masendavalt napp. Ja ratsa rikkaks ei saa kohe kuidagi. Sestap olen katsunud vaadata kõigile projektilavastustega seotud kõrvaltuludele, olgu selleks puhvet või kavaleht, läbi lillede. Ent kaks eurot kokkuvolditud A4 formaadis voldiku eest, mis sisaldab autori eluloo toorevõitu tõlget Wikipedia lehelt, mõjub siiski röövellikult.
