Urmas Sisask – ämblik omas helivõrgus
Urmas Sisask on viimasel ajal elanud Soomes, ta on heas loomingulises vormis ning kinnitas pikemas intervjuus Klassikaraadiole, et tähtede seis on talle olnud armulik sünnist saadik. Soomes elamise plusse on mitmeid: rahulikud inimesed, omavahel lõimunud erinevad rahvused, viisakus liikluses, rikas loodus. “Hingelt olen ikka Eestis ja soovin, et Eestil läheks hästi. Märkan selgeid muutusi Eesti juures ja üks on see, et inimesed on muutunud sõbralikumaks”, ütleb Tartu sõpruslinnas Turus elav Sisask. “Olen vabakutseline helilooja ja kõik vajalikud tingimused loomingu tekkeks on mul olemas. Tõepoolest, muusikat võiksin ma üles kirjutada ka Kuu peal, kui seal vaid õhku oleks”, naerab ERR'i Aasta Muusik 2010. Mis on siis tingimused, mida helilooja vajab? “Valgusreostuseta tähistaevas, puhas loodus, suursugune mets”. Soome metsast rääkides kirgastuvad Sisaski silmad: “Mets nagu Eestiski, aga musta mulla asemel on kaljune maa. Kalastamiseks küll vihmaussi välja ei kaeva, selle saamiseks peab minema poodi. Aga linnud laulavad samas keeles kui kodus ja palju on oravaid. Soome loodus on väga rikkalik. Mul on metsas oma lemmikud käigurajad, kultuspuud ja kivid. Metsas saan tähti vaadata ja luua kontakti teiste planeetidega, olla avatud kogu universumile”, ütleb Soome Astronoomia Seltsi liige Sisask. “Ja universum on olnud lahke – kui olen ikka midagi tahtnud, siis olen selle ka saanud”. Sisask teab, mis ta räägib, sest silmade sirutumine tähtede poole on temaga kaasas käinud lapsest saati. Sisaski kodus, kus alles hiljuti olid koerakutsikad nimedega Modern ja Talking, on pärast kutsikate teise perre andmist veel kolm koera. “Koertega saavad soomlased hästi läbi”, jutustab Sisask, “ka meie koerad elavad hästi. Jalutan nendega pikki teid ja nad inspireerivad mind. Näiteks sel aastal Karlsruhe poolt linna 300. aastapäevaks minult tellitud klaveriteose leitmotiiv tekkis nii, et koer kõndis üle klaveri. Arendasin seda teemat edasi ja kaheksale käele kirjutatud tsükkel võeti linnapidustustel väga hästi vastu”. Viimasel ajal on Sisask pöördunud idamaiste muusikakultuuride poole. Valmiva klaveritsükli “Ekvadoriaaltaevas”, tuhinas on ta reisijanu kustutanud Indias, Bali saarel, Hiinas, Egiptuses ja ka Jaapanis. “Jaapanlastega on mul seo suhe. Kevadel esitles Izumi Tateno Jaapanis minu plaati “Eivere tähed” ja jaapanlased peavad mind mõnikord suisa enda heliloojaks”, muheleb helilooja tagasihoidlikult. Sisask, kes alles hiljaaegu kirjutas oma muusika üles hariliku pliiatsiga ja sünnitas korraga mitut teost, on nüüd pühendunud vaid ühele loomingulisele puhangule. “Olen seda meelt, et üks segab teist ja teine esimest. Kui ma istun klaveri taha, siis ma veel ei tea, mis sealt tuleb. Aga kui tõusen klaveri tagant püsti, siis juba tean. Muusika kirjutan üles kohe sulepeaga”, seletab kirjutamise ajaks telefonid välja lülitav Sisask. “Kirjutamise ajal mind teiste jaoks olemas ei ole, olen olemas vaid sellele protsessile. Ja kuigi ma kirjutan nüüd vaid ühte teost korraga, siis ometi motiivid ja mõtted võivad korduda, sest ma olen justkui ämblik oma heliniidistikus, kusagilt lähed alati ju risti üle”. Küsimuse peale “Mis on elus tähtis”, teab Sisask vastust kohe. “Armastus!”, hüüatab ta. “Armastus on kõige tähtsam. Saagem üksteisega hästi läbi.” Klassikaraadios on pikem intervjuu Urmas Sisaskiga eetris 9. septembril kell 13 saates “Delta”.
