Arvustus. Film kui postkaart
Kui Dorian Supini filmi "Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan" võib pidada intiimseks ja sissepoolevaatavaks, siis Günter Attelni "Kaotatud paradiis" on pigem väljapooleulatuv. Supin kirjeldab Pärdi kujunemist ühes maailmakuulsa heliloojaga seotud isiklike ja kõigiti üldinimlike kogemuste ning juhtumistega. Attelni "Kaotatud paradiisis" on aga Supini filmile omane südamlik vahetus asendatud muusika lahtimõtestamis(t)e ning reflekteeringutega, mistõttu osutub Attelni film ka suurepäraseks sissejuhatuseks Pärdi heliloomingusse. "Kaotatud paradiis" on nagu hästi stiliseeritud ja komponeeritud postkaart, mille võib saata nii Tokyosse kui Vatikani, kuhu Pärdi reisimist filmi vältel ka kajastatakse. Distantseeritud vaatlemisel on film üheselt narrativiseeritud, selgesti mõistetav ja vigadeta pakendatud. Lähemal vaatlemisel põhjustab see aga eri vaatajates loodetavasti eri assotsiatsioone. See on justkui eksootilise pildiga saadetis, mille vastuvõtmine on kõigile meeldiv, kuid mille põhjalikuma uudistamisega resoneerub igal vaatlejal isiklikud ja teineteist mittevälistavad mälestused, kogemused. Attelni filmis kajastatakse ka Pärdi ja ameeriklase Robert Wilsoni ühislavastuse "Aadama passiooni" valmimist. Viimane pakub võimaluse lahti mõtestada nii Pärdi kui ka Wilsoni looming just eeskätt "Aadama passioonist" lähtuvalt. Samuti võimaldab sellise koosluse olemasolu Pärdi ajatu muusika analüüsimist ruumilis-ajaliste lahenduste abil. Seetõttu kirjeldab ka Wilson Pärti lavastaja seisukohalt, Pärt Wilsonit aga helilooja omalt. "Kaotatud paradiisi" mõõdetud kaadrid koosnevad ülesvõtetest "Aadama passioonist", Pärdi külastustest Tokyosse ja Vatikani, aga ka üldharivatest intervjuudest, kus lavastuse ja muusika üle mõtisklevad heliloojad, dirigendid, muusikateadlased, -ajakirjanikud jne. Seejuures üritatakse "Kaotatud paradiisi" intervjuudes otsekui mikroskoopilise täpsusega edastada Pärdi loomingu põhilist struktuuri. Ehkki sealsete intervjuude köitvuses ega harivas funktsioonis ei ole põhjust kahelda, võivad seletuslikud sõnad ja n-ö fikseeriv mikroskoop sarnaneda postkaardist initsieeritud kogemuslike mälestustega. Ühed kogemustel põhinevad tõlgendused on lihtsalt kontsentreeritumad, täpsemad ja üldjuhul teadmispõhised, teised aga reljeefsed ja umbmäärased. Pärdi ega "Aadama passiooni" puhul ei ole tõlgendamisest hoidumine seejuures võimalik. Ja sellele juhib Attelni "Kaotatud paradiis" ka tähelepanu. Vaata filmi täies pikkuses siit. 
