Arvustus. Vaino välja, Vaino sisse, kuri karja
 Need 80-dad - jätkuvalt populaarsed ja inspireerivad tänagi. Oleme harjunud, et 80ndate lõpp oli tõeliselt suurte muutuste aeg – perestroika, glasnost, Berlini müür & laulev revolutsioon. Ja mida kõike veel, eksole. Kuni lõpuks 1991. aasta augustis siis iseseisvus taastus. 80. algus oli väliselt aga kõige hullem seisak, stagna-aeg. Brežnevi surma järel hakkas neid krimpsus vanamehenässe (öeldi ka, et SSSR – strana samõh starših rukovaditeleij) nagu mädavisse puu otsast pudenema ja ühiskondlik elu sai Gorbatšoviga hoo sisse. Tegelikult kihises ja kääris siin juba ka varem, mis kõik valmistas ette pinda hilisemateks silmaga nähtavateks ja suuremateks mullitusteks. Selle kohta saamegi kinnitust Tarmo Vahteri vastest raamatust. Just 1980. aasta peale kuhjus neid sündmusi päris palju. Vahter võtab neid ette, esitades võimurite positsioone ja suhtumist ning ka režiimi ohvrite ning impeeriumi lihtalamate suhtumist. Kuna ajakirjandus oli võimude kontrolli all, siis sellest, mis toimus, ei kirjutatud või jäädi teadetes väga napisõnaliseks. Info levis lugude ja legendidena suust suhu – ikka kuulujuttudena. 1980. aastaks pidime tegelikult juba kommunismis elama. Nii nägi ette NLKP 22. kongressil vastu võetud programm (mis on oma soovunelmatega üks lõbus lugemine). Ja olümpiaks valmistuv ENSV pealinn oli 1980. aastaks ikka väga palju muutunud – linnaruumi olid kerkinud uued hooned, Pirita tee ja palju muud. Kohati oli ”nagu välismaal”. Aga sellele Vahter ei keskendu - siinkirjutaja jaoks, kes just 1980. ülikooli astus (esimeses järjekorras, et vene sõjaväest pääseda) on Tarmo Vahteri raamat tõeliselt huvitav töö, kus selginevad nimetatud läbielatud aastate taustsüsteemid - nii arhiivi kui põnevate intervjuude-meenutuste alusel. Intervjueeritavate seas on omakorda kõnekas, kuidas mõnedel on mälu, mõnedel ei ole üldse ning mõni tunnistab, et ei taha lihtsalt meenutada. Autor on võtnud ette iseloomustada sündmustes osalenud persoone elulooliste seikade valikuga. Mis võib tunduda tükiti meelevaldne, kuid tervet biograafiat ju esitada ei saa ja pole mõtet. Üldiselt tunduvad väljavõtted põhjendatud ja aitavad kaasa sisu haaramisel. Nagu selgub autori põhjalikust tööst arhiivimaterjalide kallal – ei kajastunud ärevamadki sündmused laialdaselt ja üksikasjaliselt isegi mitte kompartei dokumentides. Mitmed huvitavad arhiivitoimikud on endiselt kaugel Moskvas luku taga. 1980. aasta alguses lahkuvad Eestist Neeme Järvi ja Arvo Pärt nn juudiemigratsiooni laines. Kirjanik Jaan Kaplinski, kes on ebameeldivast Tallinnast ära kolinud, ütleb taganjärele, et oleks isegi lahkunud välismaale, kui ”oleks teadnud oma juudi päritolu”. Just läinud aastalõpul tungib nõukogude armee Afganistani. 1980. aastal Moskvas ja Tallinnas peetav maailma suurim spordipidu saab uue dimensiooni USA algatatud boikotikampaaniaga. Suvel toimub, juba V. I. Lenini nimelises Kultuuri-ja Spordipalees suurejooneline Eesti NSV 40. aastapäeva tähistamine, kus kogu pidu käib vene keeles. Teist aastat roolib kompartei juhina Karl Genrihhovitš Vaino, kes muuseas püüab tõhustada vene keele õpet. Vaino, Käo ja Lebedev ongi troika, kes selle liiduvabariigi tegemisi suunab, Vaino Väljas saadetakse välismaale diplomaadiks, ideoloogiasekretäriks saab Rein Ristlaan. Legendaarne jalgpallimatš ja Propeller, noorterahutused, nn "40 kiri" jne. Siinkirjutajale on muidugi kuhjaga äratundmishetki. Lendlehtede levitamine, alternatiivsete õppematerjalide valmistamine, trikolooride joonistamine - neid asju oli enamgi ja laiemalt Eestimaal. Alati ei jõudnud need ”jamad” organiteni. Midagi oli õhus. Tuleb meelde, kuidas isegi sai koos pinginaabriga vist 1979. aasta veebruarikuus õhtupimeduses Müürivahe tänaval kleebitud isetehtud lendlehti tekstiga "Head Eesti Vabariigi aastapäeva...küll kord kalev jõuab koju”. Ega meie põlvkond väga palju ei kartnud ja kindlasti ei austanud olemasolevat võimu. Eks see eesti asi oli sees küll, aga ega väga keegi ei uskunud, et see Vangla kokku kukub. Seepärast valitseski pigem sisemine vastuseis režiimile. Igaüks avalikult süsteemi vastu minna ei tihanud ega tahtnud jamasid kaela. Eks inimestel olid olulised olmeteemad. Kõigi mugavustega korter-auto-suvila, see püha kolmainsus. Ja turismituusikud sotsmaadesse, ega mujale naljalt niikuinii pääsenud. Küll oleks välja tahtnud, sinna, kus on vabadus. Ehk ligipääs normaalsele muusikale, kirjandusele, filmidele ja muule nodile ka, muidugi. Sai kalkuleeritud, et järsku pääseb ametiühingu või kasvõi komsomoli liinis Kuubasse, et seal pidi lennukiga vahemaandumine olema kuskil kapriigis, hüppaks üle. Tarmo Vahter tõmbab oma parajalt paksu tellise kenasti käima looga Raivo E. Tamme teismeea tempudega, mis miilitsasse viisid. Üldse – üks asi on sisu, aga hea esitus vahest veel olulisem. Autor on tabanud ka kenasti ajastu teatud absurdi, seda nõukaaja kohutavat bürokraatiamasinavärgi koomikat. Tagantjärele tundub eriti tobe, et kuidas ikka täiskasvanud inimesed siukest täielikku lasteaiatasemel mängu mänginsid, neid nõukogude rituaale kaasa tegid. Noh, eks tänagi on tuntud eesti poliitikuid, kes omal ajal olid asutuse parteibossid või ka vähemad tegelased, mida kõike nad omal ajal tegema pidid. Ja täie tõsidusega.
