Märt Läänemets küsib Tunas, kas sõda on inimsoo skisofreenia
ESSEE Märt Läänemets. Sõda – inimsoo skisofreenia? Kuidas sellest aru saada konfutsianismi ja budismi kaudu. Essees käsitletakse sõja probleemi budismi ja konfutsianismi põhimõistetest lähtuvalt üdini ebanormaalse nähtusena. See, et tsiviilühiskonnas on tapmine kuulutatud kuriteoks, kuid sõja olukorras seda õigustatakse ja õilistatakse, näitab inimkonna kollektiivse teadvuse väärastumist ja ebaküpsust. Autori arvates annavad budismi, konfutsianismi ja kristluse kui humanistlike õpetuste alustõed, mille keskmes on ligimesearmastus ja üleskutse individuaalsele meeleparandusele, võtme ka sõja probleemi lahendamisele. See saab olema võimalik ainult iga üksiku inimese vastutustundel põhinevalt Ta leiab, et vaatamata „sõjanarratiivi“ domineerimisele inimkonna ajaloos on ka nimetatud õpetustest lähtuv „rahunarratiiv“ pidevalt tugevnenud ja maailm on tänapäeval üldiselt sõjavastasem, kui kunagi varem. Vihkamisel põhinevat sõda hoiavad aga üleval teised budismi seisukohalt teistel meelemürkidel põhinevad institutsioonid – kasvul ja kasumijahil põhinev majandus ja inimeste kriitilist mõtlemist nüristav massimeedia ja reklaam. Lahendus saab olla üksnes kompleksne ja algama inimeste mõtlemise muutumisest. Sergei Stadnikov. Kõiksuse valitsemise soove püsistumine vana-Egiptuse kuningate ideoloogias 12.sajandi alguseks. Ants Hein.Tartu ehitusmeistrid keskaegses Novgorodis, Tallinna omad – Olavinlinnas. Keskaegse Euroopa jaoks kujutas Liivimaa omamoodi ääremaad, kuhu kogu õhtumaine arhitektuur jõudis kohale omamoodi kolonaalkaubana – ja nagu koloniaalstiilide ning koloniaalkunstiga ikka, oli seegi pidanud siin ümber kohastuma, lihtsustuma, vulgariseeruma ning seda eriti veel siis, kui suurem osa siinsetest hoonetest ehitati valmis eeskätt kohalike põlisrahvaste hulgast võrsunud ehitusmeistrite käe all. Põhimõtteliselt sai teoks siin juba 14.–15. sajandil seesama, mida võis näha veidi hiljem teostumas ka paljudes Aasias, Aafrikas ja Ameerikas asunud koloniaalmaades: neissegi oli eksporditud üksteise järel mitmesuguseid euroopalikke kõrgstiile, enti mis seal, kohalikes oludes, kontamineerusid sedavõrd, et meenutasid oma algseid eeskujusid üksnes kaudselt. Tegemist oli nii kultuurilise hübridisatsiooni kui ka omamoodi mimikriga: välja tuli arhitektuur, mis kujutas endast oma emaarhitektuuri suhtes veidi hägustunud, määrdunud koopiat, sisaldades küll hulga sarnasusjooni, ent liginedes kohati ka paroodiale. Et keskaegsel Liivimaal tegutsenud ehitumeistrite loominguline käekiri nõnda iseäralik ja selgelt väljakujunenud palgejoontega, on alust arvata, et ka suurem jagu nende poolt ehitatud hooneid peaksid olema üsna kergesti äratuntavad – ja seda isegi neil juhtudel, kui need ei paiknegi otseselt siin, vaid hoopis kusagil kaugemal. Artikkel keskendubki kahele sellisele objektile – üks neist Novgorodis asuv omaaegne peapiiskopi residents, nn. Vladõtšnaja ehk Granovitaja palata, teine aga Ida-Soomes paiknev Olavinlinna (rootsi keeles Olofsborg). Neist esimene pälvib tähelepanu ainuüksi juba sellegi tõttu, et tegemist on ainsa gooti vormides ehitisega tervelt keskaegselt Venemaalt. Niipalju, kui selle hoone valmimisloost teada, lasi selle ehitada 1433. aastal toonane Novgorodi peapiiskop Jefimi II ja selle püstitajateks said „meretagused saksa meistrid“, tegutsedes seejuures küll mitte päris üksi, vaid koos oma Novgorodi ametivendadega. Kõige väljapaistvam ruum selles kahekorruselises hoones on tema ülakorrusel asuv gooti stiilis tähvõlvidega kujundatud pidusaal – kuivõrd oma üldlahenduse poolest näikse meenutavat see mõnevõrra Marienburgis (Malborkis) asuvat Saksa Ordu kõrgmeisterliku linnuse suveremterit, on nii mõnedki vene uurijad olnud valmis oletama, et ka seda ehitamas olnu müürseppmeistrid võisid olla pärit just sealtkandist – kas siis omaaegselt Preisimaalt või ka näiteks mõnest Põhja-Saksa rannikulinnast. Ometigi on nende Novgorodis näha olevate tähtvõlvide puhul selge, et need on püstitatud nõnda algelistes, oma aja kohta täiesti ajast ja arust vormides, mis näiteks Põhja-Saksa tellisgootika aladel olnuksid sel ajal juba täiesti mõeldamatud. Õigupoolest leiduski terves Läänemere regioonis ainult üks piirkond, kus selliseid vanamoodsad tähtvõlvi siis veel kohata võis – nimelt Liivimaal. Pealegi, kui just Liivimaa oligi too Läänemere-äärne piirkond, millega novgorodlastel 15. sajandil kõige tihedamat läbikäimist. Seda enam, et kogu Novgorodi ja Hansa Liidu vaheline kaubavahetus seisiski 1390. aastaist pele põhiliselt kolme tähtsama Liivimaa linna – Riia, Tallinna ja Tartu – korraldada. Kui arvestada aga üksnes ehitusalaseid kontakte, siis siginest novgorodlastel neid kõige rohkem Tartuga – liiatigi siis, et ka Novgorodis paiknenud Hansa kaubahoovi, nn. Peetrikoja, niisamuti sealsamas asunud Gooti kaubahoovi igapäevase elu-olu korraldamine, sealhulgas kõik ehitus- ja remonditööd, olid jäetud enamasti tartlaste vastutusele. Nõnda leidub andmeid Tartu müüreppade viibimisest Novgorodis juba vähemasti 1402. aastast, kusjuures näiteks aastail 1431–1432 olid nad seal pikemalt kohal seoses Hansa kaubahoovis asunud Püha Peetri kiriku remondiga. Samuti on novgorodlased ise pöördunud ehitusasjus vahel Tartu poole, näiteks 1420. aastal taheti sealt saada meistreid Pihkva Kolmainu katedraalile uut tinaplaatidest katust paigaldama. Mis aga Granovitaja palata puhul ajaendas eriliselt novgorodlasi Tartu müürseppadega kontakte otsima, oli parajasti kogu Novgorodimaal valitseunud müürseppmestrite põud – nimelt polnud seal pärast 1424. aasta laastavat katkuepideemiat kerkinud oma meistrite jõul tosina aasta vältel enam mitte ühtegi uut kiviehitist. Ka vastu kunagist Vene piiri paiknenud Olavilinna linnuse kohta on teada, et 1475. aastal hakkasid seda Viiburi asehalduri Erik Axelsson Totti eestvõttel rajama mitte kohalikud, vaid kusagilt kaugemalt kohale kutsutud ”kuusteist head välismaist müüseppmeistrit”. Sestap on püütud ka selle linnuse arhitektuuris näha kajastumas üpris kaugeid eeskujusid, kusjuures korra on oletatud, et osa meistreid võis olla sinna kohale tulnud isegi kusagilt Vahemere regioonist. Tegelikult on vähemasti üks selle linnuse ehitusel osalenud müürseppmeistritest nimepidi teada – selleks oli keegi eestlane Oleff Hergk, kelle kui müürsepa tegevuse kohta leidub Tallinnas andmeid kuni 1520. aastani. Ent tegelikult löövad ka muidu selle linnuse arhitektuuris läbi eeskätt liivimaalikud, paljuski just Tallinna hiliskeskaegsele ehituskoolkonnale omased jooned ning pole suuremat kahtlust, et ilmselt saabusid ka ülejäänud meistrid kohale just sealt. Selle üle, et Tott oli sunnitud palkama Olavinlinna linnuse ehitamised kõik müürseppmeistrid välismaalt, pole aga midagi imestada, sest üheaegselt tolle linnuse rajamisega oli tal käsil veel teinegi väga mahukas ehitusalane ettvõtmine, nimelt Viiburi linnamüüri väljaehitamine, mistõttu piisava hulga oskustööliste leidmisega oli tal kindlasti juba üsna kitsas käes. Ilmselt oligi olukord Liivimaa ehitusturul 15. sajandi keskpaigas – teisel poolel kujunenud hoopis teistsuguseks, nagu see oli olnud veel sellesama sajandi alguskümnenditel. Kui veel näiteks 1413. aastal oli Tallinna raad keelanud kõigil oma müürseppadel linnast lahkuda ja oli olnud nõus andma neile mõnel aastal soodustusi isegi kodanikuks astumisel, siis pärast mjanduskriisi puhkemist 1420. aastate lõpul valitses siinsete müürseppade hulgas kindlasti juba teatud üleproduktsioon. Just see sundiski neid otsima endale tööotsi ka hoopis kaugemalt kui ainult oma kodumaa piirest. 
