Anti Marguste: kuigi elu on väga tõsine, siis leiab siin ikka helgeid ja rõõmsaid hetki
Mis tunne on saada selline elutööpreemia – 2015 on muusika-aasta ning lisaks saate te preemia kätte ka ülemaailmase muusikapäeva raames. On kuidagi tähtis tunne ka? Teistmoodi tunne on muidugi. Aga mis ta nii tähtis ikka on - siin on tähtsamaid inimesi rohkem ja nendel tähtsamaid tegemisi. Minusugune on ikka selline väiksem tegija. Lähiajal olete ta aga veel tunnustust saanud - 2013. aastal omistati teile Valgetähe III klassi teenetemärk. Mida peate ise enda suurimaks saavutuseks? Noh, mis siin ikka on - ega ei oska suurt välja midagi tuua. Olen elu tavalist moodi elanud ja sellepeale ei ole üldse mõelnud, kuhu välja jõuan. Lihtsalt elan ja teen oma tegemisi. Mingil hetkel, kui see aeg jõuab kaugemale, siis hakkad mõtlema, et neid asju ikka koguneb küll elu jooksul, millega oled kokku puutunud ja mille üle rõõmu tundnud. Üht sellist suuremat asja ei oska välja tuua, neid on kindlasti rohkem. Kui hakata praegu ütlema, mis see kõige olulisem on, siis homme ärgates mõtleksin, et hoopis see asi on suurem. Elu on niisugune, mis oma rada läheb. Kas kirjutate ka veel praegugi muusikat? Ikka kirjutan – just sel aastal olen teinud palju. 2015. aasta kevadel hakkasin tegema ja terve suve läbi tegin jälle. Ei suutnudki ise täpselt infot leida, kuid kui suur see hulk on, palju muusikat te elu jooksul kirjutanud olete? Seda ma oskan öelda küll. Mul on üks Nokia mobiilikarp ja sinna ma panen lehed sisse lugude kaupa. Iga lehe peal on üks lugu. Need on kõik lood, väiksemad ja suuremad. Seal on 8 sentimeetrit neid, kui kõvasti kokku surun. Lugusid ise on üle 400 erineva. Sümfoonilised lood, laulud, koorilaulud, isegi ühe ooperi suutsin teha. Ma olen kõva tegija mees ikka. See viimane aasta, mis praegu käimas on - nüüd õnnestub äkki need 2 sentimeetrit veel juurde teha, saab 10 sentimeetrit täis. Žanrilises plaanis on teie muusika väga erinev, olete teinud nii orkestrimuusikat, koorimuusikat kui muusikat lastele. Ma olen jah kõik asjad ikka ära proovinud. Millist valdkonda peate iseenda lemmikuks? Lemmikut valdkona või žanrit ei olegi. Aga tänu sellele, et igalt poolt olen teinud ning kontaktis olnud nende ettekandjatega, siis on tekkinud nii palju häid sõpru, kellega saame need lood lõpuni välja viia. Sest mis sa ikka kirjutad, kui seda ette ei kanna. Viimasel ajal on selles mõttes ka lihtsam, et mul on arvuti olemas – selle peal saab lugusid teha ja kujuta ette, seal saab need lood ka täies mahus ära kuulata. Kaob ära igasugune tahtmine kontsertsaali minna - sõita kuhugi Brüsselisse või Pariisi, et seal kuulata neid ettekandeid. Ma vajutan siin nupu peale ja kuulan kohe ära, mis lugu on. Teie muusikat kirjeldatakse enamasti kui elurõõmust ja huumorist – kust selline energia ja tunnetus teie muusikasse tulnud on? Kas te olete tähele pannud, et meie rahvas kipub väga morn olema. (Eks ta kipub jah.) Kui me seal muusikakoolis õppisime neid rahvalaule, siis sealsed noored muutsid mind ka nooremaks. Ei tahtnud enam näha selliseid inimesi, kes nukralt käivad, silmad maas. Ma katsusin siis kuidagi nende hingele lähemale pääseda ja siis tekkiski kuidagi omamoodi huumori-telegraaf. Katsusin nad kuidagi kaasa tõmmata ja natuke erksamaks teha. See tihe side noortega pani mind ka teistmoodi mõtlema - mitte liiga tõsiselt võtta neid eluasju. Kuigi elu on väga tõsine, siis leiab siin ikka helgeid ja rõõmsaid hetki. Mis te viimasel ajal suuremat teinud olete? Mul on väga head kontaktid Toivo Peäskega, temal on Virumaa kammerorkester – vot temale ma tegin eleegia ja seda nad mängisid Põhja-Eestis igalpool. Selle järgi tuli mul nii suur vaimustus peale, et tegin ühe varasema loo, minikontsert klaverile - kujuta ette, Peäske oli nii lahke, et mängis oma orkestri ja klaveriga selle ka ära. Üks asi on tegelikult veel – see Kristjan Jaak Peterson „Kuu“. See on 1880. aasta alguses tehtud lugu – ma üritasin selle teha koorile. Mitte lauldes, aga kõnekoorile. Võiks teha niimoodi, et kompositsoonides - seal, kus on olemas tekstid, et see jõuaks ka kuulajani välja. Pahatihti on nii, et kuulad kontserdi ära ja ega ei kuulegi, mis nad laulavad. Halvemal juhul ei saa isegi aru, millest jutt üldse on. Tegin sellise loo, kus kõnekoor ütleb luuletusi. See ei ole muidugi täitsa kõnekoor, seal on ka muid asju sees, ka näiteks soolo-oboe. See teksti väljatoomine ongi viimane asi, mis mind on viimasel ajal inspireerinud – selle ma olen nüüd teatud mõttes ka täitnud. Mis ajal te oma esimesed lood kirjutasite – kas see oli nooruspõlves? Ma olin elus olemas ikka juba – see oli peale teist maailmasõda. Ma lõpetasin keskkooli, kuigi tegelikult tegin veidi enne seda juba. Isal oli klaver ja seal me mängisime koos vennaga, kellega koos me ise klaveri ära õppisime. Tänu sellele mängisime me ikka tantsupidudel tihtipeale enda nö „orkestriga“. Kui palju kuulate tänapäeva muusikat, kes on teie enda lemmikud Eesti muusikutest? Ega ma väga ei liigu kontsertidel ringi. Ma ei ole niisugune kontserdilõvi, et ma käin kuulamas väga tihedalt. Samas kuulan Klassikaraadio ülekandeid – see on väga tore, mida Klassikaraadio teeb meie Eesti muusika ja üldse maailmamuusika ettetoomisel. Aga nüüd hakata ette lugema või välja mõtlema, mis on kõige lemmikum – ikka niisugused lood, mis on erksamad ja kus ei ole seisvat muusikat. Täpselt on raske öelda.
