Jürgen Rooste: religioosne ääremärkus rassismikoolile
See pani suuresti paika minu suhtumise islamisse. Siis hiljem vaikselt hakkasin aru saama, et see pole päris nii: minu Allah on õiglane! Ja kuri. Kui ISISe liidrid peavad valgeid seksorje, lootes lunastusele... lootku edasi! Nad on kas uskmatud aferistid või pälvivad oma karistuse täie rauaga. Pühasõdalane, kes tapab ükskõikmisusku häid inimesi, ei nopi neitseid ühegi jumala neitsilaost. Et me oleme paremad, et me kultuur on parem? Oot, uskmatus või pehmokristlikus demokraatlikus Läänes lokkab lasteporno. Tarkvara, mis loodi, et dissidendid maailma suletud maades saaksid postitada-levitada oma asju võime pelgamata, kasutatakse kõige räpasemat laadi materjali vahetamiseks. Katoliku kiriku sees, Lääne kultuuri ühes üdis (ärgem unustagem, et vaid Eestis ja Lätis – pea kõigist maailma riikidest – on ametlikult vähem usklikke kui "uskmatuid") lokkab "kooripedofiilia", isegi praeguse paavsti püüetele sellega võidelda on reageeritud kaitsepositsiooni võttes. Samas ta hoiakut homode suhtes (et nood on ka inimesed, et Jeesuse südames on koht ja andestus ka neile; kes oleme meie, et kohut mõista – ei midagi liialt avatut ega kõikelubavat) on lausa rünnatud. Muidugi tuleb kultuurikonflikt siinkandiski kõva, islam, mis alustuseks oli üks kõige liberaalsem usund (kaupmeeste usk), on nüüd üks jäigemaid-konservatiivsemaid. Eestlased aga kipuvad olema teistpidi imelikud fanaatikud: igasugune fanatism võib meid marru ajada! Välja arvatud nood ajalooperioodid kui me järsku kogu kambaga tulipatriootlikuks või ennastsalgavalt vastaliseks-võitlevaks muutume (ja siis killustume-pihustume pahameelegruppideks). Lootus on vaid, et kõik kirikud maailmas tasa lagunevad oma koguduste, inimeste ees: ei ole ühtki jumalat ega demiurgi, kes tahaks sääraseid veidraid ja ahneid võimustruktuure. Igasugune võim korrumpeerib, ja hierarhilistes religioossetes süsteemides on see kuratlikul kombel paista. Jumalikul – kui ta on, ja ei ole veel tõestada suudetud, et teda poleks (teadus sellega ei tegele, pigem viitab praegune mikro- ja makrofüüsika ikkagi mingile kellassepateooriale, kuidas see haagib me religioosse tekstikorpusega, on iseasi, a et keele põhiomadusi on kujundlikkus, ju haagib) – puudub vajadus maise võimu ja vara ja positsiooni järele. Aga ISISe ja katoliku kiriku eeskuju on muidugi nakkav, ka teised konservatiivsed süsteemid lubavad enda sees perversiooni. Meenub kas või ühe eesti wunderkindi püüd naiskolleege ahistada, siis too konservatiivide ridades riigikokku kandideerind mees, kes terviserajal ja raamatukogus naisi ahistas (käeraudadegagi taga ajas) ... Kas pidada neid üksikjuhtumeiks või mustriks? Et nad meie teada millegagi otse hakkama ei saanud, siis pole asigi? Ühesõnaga: selline "traditsiooniliste" ja "kõvade" väärtuste kaitsel seismine on sageli – mitte alati, võib-olla isegi mitte enamasti, aga liiga tihti küll – sisimas perverssete tüüpide asi, nad lubavad endale palju rohkem kui teistele, sest nad on õige asja eest väljas, eks. Eesmärk pühitseb abinõu? Nende visioon perverssusest on õige (s.t ei ole võimalik, et keegi neist oleks päriselt pervert), lisaks on neil enamasti olemas lunastuseaken, andestusevõimalus, mis seotud ka pihisaladusega. Seda peaks uurima, sellesse peaks tungima: kust on see kõik tulnud? Harvad perverdid esinevad avalikkuse ees näiteks homona. Küll aga peidetakse end lapsevanemate liitu või kirikuõpetajarüüsse või konservatiivide ridadesse või võitleva usuühenduse või -sekti etteotsa. On see kummaline või paratamatu, ja mida see räägib meist inimestena? Kas tõrvatilgad mürgitavad meepotte koguni või annab seda kurja välja juurida? Ärge arvake agaratest ateistlikest eestlastest palju paremini, on mitmeid juhtumeid, mida lihtsalt – kas või juba laste või alaealiste kaitsekski – avalikkuse ette ei lasta. Peresisesed asjad jäävad sageli sinna, ei jõua vast politseissegi, ehk terapeudi või psühhiaatrini, aga säälgi valitseb pea kiriklik saladusepitser... Neid koledaid asju liigub ning lekib, aga isegi me ajakirjanikel on see eetika, et tollest lihtsalt ei räägita, kuigi vahel kähvatab, et ikka peaks. Mõni lugu ka ilmub. Aastaid hiljem. Ka eestlased on ise omaenda lastega pornot vändanud ja müünud, päältnäha täiesti lihtsad tavalised inimesed. Jõletu. Mis ei õigusta teiste kultuuride sarnast, sisimas rikutud ja räpast käitumist me kõrval või ligi, eks. Jumal olgu õiglane ja kuri, kordan ma. Või siis seaduste karvane käpp. Ja tegelgu asjaga. Tegelikult Kenderile tuleb peaaegu tänulik olla: teha provokatiivne kunstiteos, mis tekitab siukse tähelepanufooni ja prokuratuuri huvi, et see muutub naeruväärseks võrreldes päriselt lapsi-teismelisi ohustavate juhtumitega (vt kas või "Pealtnägija" paar inimkatset netis alaealisena esinedes pervertidega suhteid luua – Eestis ei ole see kahjuks keeruline). Tõsi, lõpuks läks asi ikkagi natuke edevuselaadaks ja sõnavabaduse kaitseks sääl, kus küsimus oli pigem taktitundes või hea maitse piirides, eks selles olid süüdi ka võimuorganid, aga kütust anti mõlemalt poolt.  Algusse tagasi tulles – vahel näeme kaadreid kividega surnuks pillutud abielurikkujaist, vahel kuuldub meieni karmima islami julmus naiste suhtes (et oleks meil oma ühiskonnas noid reegleid paika säädes too paha mekk ikka meeles!). Õnneks ei ole lihtsad islamiusku inimesed oluliselt erinevad nt lihtsatest kristlastest, nende moraalikood on üsnagi sarnane, nii et – õigustatult – on oletatud, et tulevikus võivad konservatiivsemad-kristlikumad parteid Euroopas just islami-valijate ja nende esindajatega koostööd teha, näiteid kohalikul tasandil juba leiab. Kuhu ses maailmas kuulub Eesti? Mina ei tea, aga ega me paganlikku hälli enam päriselt tagasi saa ega mahu, kristlikus maailmas pole me ka kunagi hakkama saand, lõpuni osalised olnud, me hülgasime kiriku ka vabaduse tulles pea sama ruttu, kui me 1980ndate lõpul sellega liitusime. Šariaat on üdini võõras, ja lääne inimesele ikkagi nagu vaimne vangla või pidev sõjaväekord, see eestlase vaimule pääle ei läe, kuigi võimalus reeglite raames teisi koledasti kottida on muidugi ahvatlev – nii näitas nõukogude aeg. Äkki saaksime ikkagi islamimaailmaski eestlastena hakkama? Võib-olla on just mõni äärmuslik usundivorm see, mis puudu, et anda tiivad me unistustele üksteisele käru keeramisest? Sel juhul pakuks ma radikaalselt ikkagi päris uut usundit, mingit konglomeraati, täiesti oma asja. Tontide- ja puudekummardamist, maailmavaimu austamist, ohverdamistraditsiooni tagasitoomist ... Küll oleks tore luua karmid reeglid, koguda siis kokku nood värdjad, kes oma pervomina armastavad peita religiooni ja traditsioonikaitsmise kamuflaažiga – ja siis, ohhoo!, selguks, et see jumal/vaim/läte ongi olemas, ja võtab end ülitõsiselt, ja karistab täie rauaga. Siuke vanatestamentlik-deemonlik jumalus oleks ideaal, kes naljalt ei andesta, indulgentside või krokodillipisarate või poolepäevase paastu või jõuluaegse kirikuhaleduse eest oma halastust ei müüks. Me kõik peaksime endaga rügama, vaeva nägema, väga püüdma, et lunastust pälvida. Ja see lunastus oleks seda siis ka ehk väärt. Siis tulekski tuhandeaastane Eesti rahuriik, enamgi veel. Lõvi ja lammas, eestlane ja venelane magaks koos, keegi ei otsiks netist pornot, keegi ei kirjutaks anonüümseid vihakommentaare ega kaebekirju, ei koputakse kahtlaste uksele, a oma uksest astuksime me välja teadmisega: täna teen ma midagi hääd, või muidu... Ühesõnaga: kui on olemas too meist kõrgem vägi – ja ju ta mingil kujul on – siis võib oletada, et ega talle see meeldi, kuidas inimesed üksteisega ümber käivad (või on tal sellest kama?). Paabelikord ja keelteküllus peab püsima, et me üleilmse monokultuurina ei hulluks ja end lõplikult ei hävitaks. Aga kuskil ajusagara-tagalas peaks vist tiksuma, et kohut mõistetakse niikuinii, karma lõriseb me pääle, nii et alust teisi kultuure või teisiti mõtlejaid hukka mõista meil suurt pole. Teisalt: kui raske on ikka armastada seda, kes sind ei armasta. Isegi taluda on keeruline, rääkimata tolereerimisest. Meie maailmas pole palju, millele nõjatuda. Usaldad kedagi, oledki omadega augus? A millele siis loota? Ainult endale ja oma tugevusele selles kõikide sõjas kõigi vastu? Siis milleks me toda sipelgapesa kokku oleme kandnud?
