Loe katkendit: ilmus Andrei Ivanovi "Rasmus Hanseni kirjutuskera"
Fantasmagooriline romaan kahe inimese – 1960. aastate vene kirjaniku ja eestivenelase – saatusest. Sellest, kuidas kumbki maadles omal viisil nõukogude pärandiga. Ja sellest, kuidas kasvas lõhe Eesti ja Venemaa vahel, lähedaste inimeste vahel. Romaan käsitleb Venemaa ja Eesti reaale Eestis elava vene kirjaniku pilgu läbi. Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg.  1 Peterburis on kogu aeg tuli takus, sibin-sabin, rist ja viletsus...Roman jõudis aadresse, telefone, plaane vaevu märkmikku kirja panna: Ajakirja S. toimetus (vastuvõtt ja kahe jutu honorar)SergeiFontankaKink A-le Põnnile Vene pol. autoäiale kaks pakki suitsu (Vene)Tetratsükliin 2 pk.Loeng (helista V. V-le – teisipäev: täpsusta aadress!)Kolja ja režissöör Sedõhh *nõupid.!!! (honorar stsen. avald. eest – kus on minu osa?!!!)   Kiilasjää, lörts... kahekesi mööda Marat’ tänavat... peaaegu joostes..., .., ähkides, ..., kurja vandudes... süda taob kurgus... Peterburi on nagu kõverpeegel: ma ei tunne iseennast ära. Linn haaras esimesest päevast, esimesest minutist mu oma võimusesse: neelas alla ja hakkas asiaatlike nägudega hirmutades mööda teab kuhu kaduvaid tänavaid jooksutama, majaseintega pressima, möödakäijate silmadega (nagu röntgeniga) läbi valgustama (võtkem kas või too metroo kassiir: „Ma näen, et te olete meie Linna külaline! Aga ostke žetoone kohe 500 rubla eest. Et pärast poleks muret!”). Olen jooksnud end võhmale ja jalad rakku, aga ees on veel tervelt kolm päeva!!! Lumekeeris, helbed tikuvad muudkui silma. Autod kargavad möirates välja –kihutavad – kaovad. Roman:„Jookseme üle?”„Oota!” Sergei hoiab teda küünarnukist tagasi. „Laseme sellel veel minna...” Auto vuhiseb valget hämarust läbi kriipsutades mööda. Lõpuks mingi kolksatus. Räitsakate pööris.„Nüüd!” Nad jooksevad üle, keeravad Razjezžajale: lobjakas, karvendav kuulutustahvel, praokil uksega trepikojas taarub keegi, ei litsu end kuidagi sisse, pobiseb – täis kui pinal! „Kas metrooga jõuame?” muretseb Roman, hingeldab, vaatab Sergeid: marurahulik, kraega kokku pigistatud, juustel märg lumemüts. „Jõuame, jõuame... Vladimirskaja jaamani pole palju maad.”Roman jääb sammu-poolteist maha... õhtu mustlumelörts Ta kompab vahetpidamata: telefon on alles, märkmik – alles, pung püksitaskus –kõige tähtsam! „Jalad ei taha enam hästi kanda,” pillas Roman, naeratas, lootes Sergei tähelepanu äratada (kas või silmanurgast): ehk võtab tempot maha? Too aga: edasi, ainult edasi, käed taskus, astub täistallal, jalgu põlvist peaaegu üldse kõverdamata. „Nagu tank,” mõtles Roman. Joodud kraam võttis kergelt tuikuma; „eluvastase vandenõu” raske õhustik, kuhu Sergei oli Romani kastnud, vajus turjale; Romanil oli tunne, et ta on mingi supi sisse sattunud ja nüüd hoitakse tal silma peal. Nõupidamine ümmarguse laua taga kristall-lühtri all ei kuulunud märkmikku kirja pandud plaanidesse. Legendaarsetel isikutel kätt surudes, kohmetudes ja kühmu tõmbudes nägi ta Aleksei Björki ja jahmus – oli see vast üllatus! Oleks peaaegu öelnud:enchanté. Akende ees punane brokaat; küünlad, maalid, raamatud... Konjakist ütles ta kohe ära, klaas veini hakkas pähe nagu kolm klaasi. Vesteldi hullumeelsetest kunstnikest, grafomaanidest-skisofreenikutest, vilksatas tuttavaid nimesid, kuid üldiseltlanges ta kontekstist välja. Radikaalsete Kirjanike Liit – esimest korda kuulen! Naerupahvak. „Niisama radikaalsed nagu kõik teised.”Nii või teisiti jõuti taas enesetapu juurde, see oli kinnismõte: „Kust saaks tsüaniidi?”„Ma ju räägin teile – Jevgeni Ivanõtš, armeevelsker erus...” „Aga kelle peal saaks proovida?”„Kus on garantii, et see teie Jevgeni Ivanõtš ei sokuta meile mingit rämpsu?”„Ah, ta on juba paljusid aidanud... läbi ja lõhki aus mees... Ingel!”„Proovitud Tansaania laste peal?”„Naerge pealegi...” Razjezžajal oleks see lihtsamast lihtsam: kargad tuisuga tee peale ja pole sul mingit tsüaniidi tarvis! Aga kus on garantii, et ellu ei jää – sandina... kretiinina... halvatuna? Garantiid... Mille poolest on minu elu kretiini-sandi-halvatu elust etem? Heita ennast Razjezžajale!Roman vääratas ning partsas heast peast:„Märtsis sõidan võib-olla Ventspilsi...” ...aga endamisi mõtles: kuidas masõidan?... raha ju pole! Sellepärast ta siia sõitiski... tegelikke põhjusi kõigi eest varjates... eksitades: konverents – loeng – avaldamine ajakirjas – materjal – raamatukogud – raamatud, raamatud... justkui mujal polekski raamatuid kui ainult Piiteris... aga tegelikult: raha, raha, ainult raha ja ei midagi muud... ja sedagi pole – ainult mõtted: kust raha saada? Ta ujus vastuvõtul, veiniklaas käes, A&D kirjastaja külje alla ja hakkas vihjamisi ümbernurga mõistujuttu keerutama: „See teie raamat sobiks meile küll, jah, täitsa sobiks...” „Kellele? Teile – see tähendab kellele?”„No muidugi Eesti lugejale... võiks ära tõlkida...”...ja samal ajal püüab pugeda, oma romaanist jahvatada...„Mis romaan? Olete kirjutanud uue romaani?”„Panin lühijuttudest kokku...” ...ah, armetu sulesorkija! sina mulle – mina sulle, mina korraldan teile tõlke eesti keelde (võib-olla), aga teie avaldate mind... väiklase tšuhnaa kalkulatsioon... noh, kuulame ära... Roman lalises:„Eestlased loeksid teid hea meelega, neile see meeldib – Peterburi spliin, teate, hingelähedane, melanhoolne... aga vaat minu romaani pole Venemaal veel märgatud... liiga moodne...”Kirjastaja segas vahele:„Veel viis aastat tagasi oleksime teie romaani avaldanud ja ka lühijutud –oleksime mida iganes võtnud ja avaldanud ja pealekauba honorari maksnud, aga enam pole need ajad... pole need... raha pole... ja vist ei tule ka...” ...raha pole mitte kuskil, mitte kuskilt pole mitte midagi tulemas, ei neilt ega teistelt... isegi tsüaniidi pole saada... ajakirjast kahe jutu eest kopikad (miinus 31%maksu kui Venemaa mittekodanik: aga kus ma olen kodanik? kus? mitte ühegi riigikodanik ma pole – aga makse maksan kõigile, igal pool, mille eest?)... loengu eest kaks tuhat kolmsada... nuta või naera... hea veel, et puhtalt kätte – salaja – ei mingeid makse... tõmbasid nina täis, kuid hoogu sisse ei saanud, peas on hägu, jalge all lopp, varsti on kojusõit, aga tulemusi ei mingeid. Käid ja jaurad siin: „sõidan Ventspilsi” – nagukäpiknukk, laralõug, latrad, aga endal kõik soolikad soiuvad: mis raha eest? mis kuradi raha eest? ning siis järsku, endalegi täiesti ootamatult: „Loodan, et seal pole kedagi. Selles mõttes, et inimesi pole."Valjud mõtted. tuul – lumi ei seisa jalul Sergei keerab end tema poole, vaatab imestunult ja ütleb: „Roman, igal pool on ju inimesi.” Ütles kaastundlikult ja naeratas leebelt, nagu tahtnuks hoiatada, et ärgu Roman väga kurvastagu, kui ta Ventspilsis inimesi näeb. „Jah, sul on õigus,” – vaadates Sergei helehallidesse silmadesse, tundes, kuidas südant haarab enesehaletsus ja tänulikkus selle inimese vastu („aga ta on minust ju tublisti noorem!”).
