Peeter Helme: kas kultuuri saab olla liiga palju?
Homses Sirbis kirjutab Marju Lauristin möödunud sügisel läbi viidud uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ tulemustest. Eks sellest kultuuritarbimise – mis kole sõna, eks? - uuringust ole juttu olnud palju ning ka Lauristini tekst pealkirjaga „Sirp kultuuriväljal ja ühiskonnas“ on ülemöödunud nädalal ajalehe Sirp aastapäevakonverentsil kõlanud ettekande tekst. Ärge kartke, mul pole plaanis seda korrata. Lihtsalt lugedes uuringu tulemusi, mis jaotasid vastajad viide erinevase kultuuriaktiivsuse klastrisse – jälle üks kole sõna – meenus lugu, mida tosinkond aastat tagasi rääkis üks juba toona Rootsi ühiskonnaga hästi kursis olnud tuttav. Ta nimelt selgitas hämmingu ja jõuetusega raskuseid, millega iga kultuurikorraldaja – eriti aga välismaine, näiteks Eesti kultuurikorraldaja – pidi 2000ndate alguse Rootsi kuningriigis silmitsi seisma. Lühidalt öeldes kurtis ta selle üle, et Rootsi oli ja ilmselt on praegugi oma eneseküllasuses, rikkuses, heaolus ning sellega kaasnevas teatavas vaimses tülpimuses jõudnud olukorda, kus kultuuriürituste pakkumine on sedavõrd tohutu, et inimene ei suudagi neist mitte midagi valida, vaid eelistab hoopis jääda koju ja vahtida näiteks telekast puhast ja muus mõttes ambitsioonitut meelelahutust. Asi polegi selles, nagu oleks kõik need inimesed, kes nõnda otsustavad, lollid, harimatud ja piiratud, vaid selles, et esiteks on tänapäeva elu ise kirev ja intensiivne ning teiseks tõesti selles, et kui inimest ümbritsev pidev pakkumiste tulv, muutub see kirevaks tapeediks. See tapeet võib mõjuda lämmatavalt või siis lihtsalt ühe asjatult kireva foonina, mida ei pandagi enda ümber tähele. Tundub, et ka Eestis oleme üha enam olukorras, kus inimesed ei kurda enam näiteks mitte selle üle, et välismaa staarid esinevad meie lavadel siis, kui nad on suurtel lavadel jõudnud kõiki ära tüüdata, vaid kurdetakse selle üle, et kõikjale ei jõua, kõike ei jaksa, kõike on liiga palju ja iseenda jaoks enam aega ei jäägi. Tõsi, kultuuritarbimise uuring, millest alustasin, seda ühemõtteliselt ei kinnita. Uuringu tulemusi võib lausa tõlgendada selliselt, et ligemale 85% inimestest on mingil moel kultuuritarbijad. Kuid Marju Lauristin nendib, et 1980ndatel aastate uurimistulemuste järgi oli rahvas toona kaks korda aktiivsem kultuuritarbija. Lauristin tunnistab siiski, et kultuuriaktiivsuse vähenemist ei maksa võtta liiga dramaatiliselt, sest elamegi kirjumas maailmas. Võimalusi on rohkem. Ent ohu märgid on olemas – kultuuri tarbitakse jätkuvalt aktiivselt, kuid selgelt on näha aktiivse kultuuritarbija keskmise vanuse kiire tõus. Mis omakorda tähendab aktiivsete kultuuritarbijate hulga kiiret vähenemist. Kui mitte täna, siis lähitulevikus. Võib muidugi ka küsida - on see üldse traagiline? Selle küsimuse esitab ka Marju Lauristin. Ja vastab ise, et jah, on küll. Tänapäeva maailmas on kultuur vajalik, sest tänapäeva keerukas maailmas orienteerumine nõuab inimeselt palju. Ehk siis: pakkumisi võib olla arvukalt, valik võib näida liiga lai, kuid selja keeramine kirevale kultuurielule pole lahendus. Tänapäeva maailma üks olulisemaid omadusi ei seisne mitte info ja võimaluste puudumises, vaid ülekülluses. Selle lihtsa tõdemusega leppimine nõuab võib-olla pingutust, kuid määrab lõpuks selle, kes on võitja ja kes kaotaja. Ja võitja pole kindlasti mitte see, kel on surres rohkem asju.
