Arvustus. "Humaansus vs. Uudishimu" valib valikuvõimaluse
Vaataja peab vastavalt lisatud instruktsioonidele lähenema ekraanile, kus on näha kunstnikku. Kujutis on esitatud animeeritud fotona, pildistatud küll Marko Toomasti poolt, kuid olles Janno Bergmanni teose osa, on see siiski tõlgendatav autoportreena. Kui vaataja astub põrandale paigutatud märgistiku punasesse tsooni, hakkab inimene ekraanil tõmblema, lõpuni minnes ta plahvatab. Põhimõtteliselt võiks sellel ekraanil olla katsejänesena ükskõik kes või mis, autoportreelisus on antud juhtumil mitmest halvast vähim halb valik, sest ükskõik kelle või mille muu kujutamisel oleks tekkinud segavaid ja töö kontseptsiooni muutvaid lisatähendusi. Teisel galeriiseinal on nähtav ka pidev statistika sellest, milliseid valikuid on publik teinud. See on jälgitav ka online. Eduseis kipub olema uudishimu kasuks. Teose pealkiri on "Humaansus vs. Uudishimu" ning pigem seda, kui kujutatut tulebki võtta idee võtmena. Lihtne ja loogiline oleks pealkirjastada taoline dilemma kas „Hea ja halb”, „Vihkamine ja armastus” või midagi muud banaalset. Asja mõte ongi selles, et elu ei ole must-valge ja valikud, mida peame igapäevaselt tegema, on alati paradoksaalsed. Humaansus on juba iseenesest vastuoluline nähtus. Esindades antropotsentristlikku maailmakäsitlust, annaks see justkui eetilise õigustuse kõigele inimtekkelisele. Enamik sellest on aga paraku kahjulik teistele liikidele ja ökosüsteemile. Veelgi enam, iga inimtegu kahjustab mõnda teist inimest või inimeste gruppi. Demokraatia ahistab vähemusi, türannia enamust – keegi saab ikka tünga. Ka uudishimu on kahepalgeline tegelane. Ühelt poolt on see positiivne arengumootor – ilma uudishimuta poleks meil ühtki avastust ega leiutist. Teisalt, teadagi, mis juhtus kassiga... Ning sageli tuleb uudishimu rahuldamiseks keegi katki teha, et teada saada, mis ta sees on. Bergmanni installatsioon annab mõttelise tausta paljudele aktuaalsetele teemadele, mis praegugi ühiskonda erutavad ning lõhestavad. Mitmesugused kriisid poliitikas ja majanduses on tekitanud olukorra, kus tuleb pooli valida. Argumenteerimine on asendunud vihakõnega. Küsimusi esitada ei ole enam kohane, sa pead olema kas poolt või vastu. Sellega on ära nullitud inimsuse peamine väärtuslik tunnus – võime ratsionaalseks mõtlemiseks. "Humaansus vs. Uudishimu" on tilluke ja tagasihoidlik panus tuletamaks meelde, et inimkonda edasiviivaks jõuks ei ole mitte võime teha must-valgeid valikuid, vaid võime valikute olemasolust ja olemusest mõelda.
