Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm: väiksest kakast on veel pikk tee edasi minna
Palm rääkis, et lastekirjanduse ja lubatuse-keelatuse teema on alati koos käinud. Rääkides kaasajast, on piirekompava lastekirjanduse ekstreemseks näiteks Taani lastekirjandus, kus käsitletakse väga äärmuslikke küsimusi. „Meil selliseid raamatuid avaldades satuksid nii publik kui kirjastajad segadusse,” arvas Palm. „Näiteks on seal ilmunud raamat lapsest, kes pidi valima, kas ohverdada jumalatele ema või isa. Või jutud lastest, kes on ära aborteeritud. Teemad on väga äärmuslikud, praegu Eestis trükituna tekitaksid nad tormi küll. Meie lapsevanemad läksid juba „Kaka ja kevade” (Andurs Kivirähk) peale meeletuks. Kuid väiksest kakast on veel pikk tee edasi minna.” Palm meenutas ka Indrek Koffi raamatut „Koju”, kus väike poiss tuleb ise lasteaiast koju. Veel 20 aastat tagasi poleks see tähelepanu äratanud, sest siis tulid kõik lapsed iseseisvalt lasteaiast koju. „See on väga isiklik, kus need piirid on,” leidis Palm. „Ohutuse ja poliitkorrektsuse teemadest ei tahaks isegi rääkida.” Mõneti võib see näida üllatav, et just musterheaoluühiskonnas Taanis nii radikaalseid lasteraamatuid välja antakse. Pigem võiks seda oodata meie nõukogude karastusega ühiskonnast. „Meie kirjandus ei ole saanud vabalt areneda,” põhjendas Palm. „Meie tsensuuri eripära oli see, et mujal oli täiskasvanute kirjanduses täielik vabadus, meil aga kandis lastekirjandus täiskasvanute kirjanduse funktsiooni. Sellist asja mujal ei ole olnud. Mingil määral jäävad varjatud teemad ikka alles. Teos sünnib koostöös lugejaga. Täiskasvanute tabud kanduvad lastekirjandusse üle, lapsed võtavad kirjandust vabamalt.” Pikemalt saate end kõigi nende teemadega kurssi viia, kuulates ERR kultuuriportaali otseülekannet seminarilt.
