Soovitus. Tondid, kelle suhtes tekib empaatia
 Klassikalise Hiina ja Jaapani tondilood ei tohiks olla eesti lugejale tundmatud – kohe meenub Pu Songlingi (1640-1715) "Libarebased ja kooljad", mis on Andres Ehini tõlkes lausa mitu korda ilmunud ja millele viitab ka Rein Raud "Vihma ja kuupaiste lugude" saatesõnas. Nii et vast igaüks, keda huvitab nende kaugete maade kirjandus ja selle arengulugu, on kindlasti kursis tõsiasjaga, et nii vanadele hiinlastele kui jaapanlastele meeldisid deemonid ja tondid, libarebased ja rahutud hinged, jõgede ja järvede hinged ning muud loodusvaimud – eks kuskilt pidid ju need "Ringi" ja "Vimma" jubedused alguse saama. Sellisena vaadates ei vaja Akinari lugemine suuri ja põhjalikke eelteadmisi Jaapani kultuuri- ja kirjandusloost. Ega see muidugi paha tee ning mõned autori vihjed on kindlasti arusaadavad igaühele, kes vaevub kätte võtma näiteks kasvõi Kenneth Henshalli "Jaapani ajaloo" (tlk. Olavi Jaggo; Valgus, 2010) ja lugema sealt läbi Edo perioodi (1600-1868) puudutavad peatükid. Kuid üldiselt võttes on Ueda Akinari 18. sajandi lõpul kirjutatud lood rahvalikud selle sõna parimas tähenduses. Nagu Rein Raud sissejuhatuses märgib, sisaldavad jutud tõepoolest palju vihjeid oma ajastu seltskondlikule klatšile, toonastele trendikatele kaubamajadele ja skandaalidele, kuid üldisemas mõttes pole nende tundmine olulisem kui kõigi kirjanduslooliste vihjete lahti harutamine, mida lood samuti sisaldavad. Kui "Vihma ja kuupaiste lugude" mõistmisel oleks oluline vaid see kihistus, poleks nad ajaproovile vastu pidanud ega naudiks ka 21. sajandil rahvusvahelist menu. Mis sunnibki küsima – mis on siis Ueda Akinari lugude fenomenaalse edu põhjuseks? Ilmselgelt ei saa välja tuua vaid ühte momenti. Üks põhjus seisneb kindlasti lugude rahvalikkuses. Minnes veel kaugemale – võimalik, et Ueda Akinari lood polegi tingimata parimad omas žanris kirjutatud jutud, küll aga on nad kõige mõistetavamad, kõige ligipääsetavamad, kõige vähem hermeetilised. Inimesed neis lugudes on inimesed nagu meiegi, tegevus enamasti dünaamiline, kuid kergelt jälgitav, lugudel on selge algus, keskpaik ja lõpp. Tõenäoliselt just see aitas juba omal ajal lugude levikule kaasa – nad ei nõudnud lugejalt sügavaid eelteadmisi ega mõjunud elitaarselt. Kuid samas oskab autor üllatada. Ta ei jutusta lihtsalt ümber rahvalikke tondilugusid – ka sellisel üleskirjutuslikul või vähemalt seda matkival kirjandusel on Jaapanis traditsiooniliselt oluline roll, nagu Rein Raud raamatu saatesõnas selgitab – vaid kasutab omal ajal levinud, mitte ülemäära originaalseid, vaid just tuntud süžeesid selleks, et kirjutada üks 18. sajandi lõpu Jaapanis kaasaegselt mõjuv lugu. Tagantjärele võime öelda, et see, mis mõjus tänapäevaselt toona, mõjub tänapäevaselt praegugi – Ueda Akinari tegelased, olgu neiks tondid või inimesed, on kõik olendid, kelle suhtes saab tunda empaatiat, kelle tugevused ja nõrkused on tuttavad, lähedased lausa. Nii tekibki lugudes alati tugev üllatusmoment – jutt võib alata harjumuspäraselt, kuid tegelased ise muudavad selle harjumuspäratuks. Nad ei käitu nimelt nagu müütide või muinasjuttude kangelased ja antikangelased, kes on sageli pigem mingi jõu või printsiibi sümbolid või kehastused, vaid neis on olemas see, mida nimetatakse ka agentsuseks – tahe, iha, kirg, vabadus käituda just nii lollilt või targalt nagu nende olemus seda võimaldab. Ja just selles peitub mitte ainult Ueda Akinari juttude vaid igasuguse kirjanduse tugevus. On lihtsalt omamoodi vaimustav leida seda äratundmist ka esmapilgul nii kaugetest ja eksootilistest tekstidest nagu seda on 18. sajandil Jaapanis kirja pandud, kuid väga tihti tuhat või enam aastat vanu süžeesid ja motiive kasutavatest lugudest.
