Virge Joamets: Pauluse kirik kui arhitektuuri meistriteos
Tartu Pauluse kirik on Eestis 20. sajandil ehitatud kirikutest kõige suurejoonelisem, koos koguduse tööks mõeldud tiibhoonega on tegu väga kauni arhitektuuriansambliga. Kiriku projekteeris soome arhitekt Eliel Saarinen (1873–1950) ja seda ehitati aastatel 1915–1917. Nimetatud maailmakuulsa arhitekti loomingus on Tartu Pauluse kirik silmapaistval kohal, kuna see on terves maailmas ainuke Saarineni Soome-perioodil, see on enne Teise maailmasõja lõppu (sõja järel siirdus Saarinen Ameerikasse) ehitatud tänaseni säilinud kirik. Seetõttu on see kirik oluline nii Eesti kui ka Soome arhitektuuriloos, olles ainus juugendstiili tunnustega kirik Eestis ja ainus Saarineni projekteeritud kirik terves Euroopas. (Eestis on Saarineni loomingust veel hoone Tallinnas Pärnu mnt 10 ning Lutheri vabriku rahvamaja, Helsingit kaunistavad rahvusmuuseumi ja raudteejaama uhked hooned). 25. augustil 1944 põles Pauluse kirik varemeiks. Õnneks seda hoonet ei õhitud, nagu plaaniti, vaid taastati, kuid muudetult – kirikusaal poolitati vaheseinaga, teist poolt kasutati ruumipuuduses vaevleva Eesti Rahva Muuseumi hoidlana. Jumalateenistusi sai kirikus pidama hakata alates 1966. aastast.  Kui eelmisel kümnendil muuseumid (seal asus ka spordimuuseum) kirikust välja kolisid, sai hakata mõtlema hoone renoveerimisele. Pauluse kiriku taastamise arhitektuurikonkursi võitjad kuulutati välja 2006. aasta detsembris ning need osutusid sarnaselt arhitektiga samuti soomlasteks: Kari Järvinen, Merja Nieminen ja Markku Nors. Kiriku taastamisel peeti silmas, et tegu on pühakojaga, sealjuures 20. sajandi arhitektuurimälestise ja Eliel Saarineni suurteosega ning samal ajal ka kontserdisaaliga. Maha lõhuti kiriku saali poolitanud vahesein. Lisaks ehitati senini teostamata, kuid Saarineni projektis plaanitud kujuga katus, moodsad raudbetoonrõdud ja mosaiikbetoonpõrand. Renoveeriti kellatorn, tornikiiver ja välistrepid; korrastati telliskividest välisfassaad ning keldrisse ehitati krüpt. Kõigeks selleks kulus ligi 13 miljonit eurot. Nüüd on 900-ruutmeetrises kirikusaalis tuhat istekohta. Renoveeritud hoone ei ole lihtsalt äärmiselt kaunis nii seest kui väljast, vaid sellest saab loodetavasti ka uus ja väga esinduslik ning hoolega kasutatav kontserdisaal. Kui arvestada purustusi, mis Tartu Teises maailmasõjas sai, siis on iga säilinud ja korda tehtud hoone suur kingitus. Uus kaunis kontserdisaal Uue kuue saanud kirik taaspühitseti pidulikult 12. septembri hommikusel jumalateenistusel. Õhtusel kontserdil tuli ettekandele Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine”. “Lava” mahutas segakoori (segakoor Latvija) ja ERSO, Estonia poistekoor (oratooriumi lastekoor) ning Voces Musicales (chorus mysticus) olid külgrõdudel nendega samal joonel. Solistid olid Susanne Bernhard (sopran, Saksamaa), Annely Peebo (metsosopran), Dominik Wortig (tenor, Saksamaa), Ain Anger (bass), Johann Tilli (bass, Soome), orelil mängis Piret Aidulo. Ettekannet dirigeeris Arvo Volmer. Suures osas sama koosseis esitas teost suvel Saksamaal Leipzigis, siis oli dirigendipuldis Neeme Järvi. Kontsert läks ootuspäraselt täissaalile ning oli väga õnnestunud, ühtlasest ja kaunite häältega solistide ansamblist, kaunitämbrilisest Latvijast ja õhulisest Vocesest alustades ning entusiastlikult musitseerinud orkestriga lõpetades. Tundus, et Volmer oli oma suure kogemuste pagasi, erksuse, energilisuse ja samal ajal paindlikkusega meie dirigentidest praegu parim valik seda hoogsalt voogavat suurteost ohjama ja suunama. Uue saali puhul on alati huvitav aspekt ka akustika. Selle kiriku ruum ei ole piklik, kuid ka mitte ruudukujuline, vaid sopiline ning suurte rõdudega, mis ulatuvad päris kaugele põrandal istujate kohale. Kahtlustasin, et need võivad hakata muusikat “katma”, sestap lipsasin keskrõdule. Seal esireas oli kogu seda Tobiase võimsat helivoogu väga hea kuulata – kõik oli selge ja eriliselt “lähedal”, nagu üheski kontserdisaalis ei olegi vist kogenud. Samas ei löönud suur koosseis minu meelest saali ka “lõhki”. Jäin oma kohaga väga rahule. Oli selline tunne, nagu kuulaks klapid peas ja volüüm põhjas, nii et mitte midagi enam minu kui kuulaja ja muusika vahele ei mahu. Akustikat kiitsid ka kõik teised rõdudel istunud, kellelt arvamust küsisin, põrandal olnute mulje nii võimas ei olnud.   Pille Taniloo: “Mina istusin paremal rõdul esimeses reas, kohe Voces Musicalese kõrval. Mulle kostis väga hästi, Läti koor oli väga hea, ühtlane. Orkester kostis ka hästi, kuna olin näoga dirigendi poole, ei läinud ükski nüanss kaduma. Solistid olid küll minu poole seljaga, nii et nad jäid väheke orkestri varju (taha), aga õige veidike. Suurepärased muljed!”  Joosep Sang: “Paremal külgrõdul viimases reas mõjus akustika lausa imeliselt. Solistide hääl peegeldus nii, et tahtmatult hakkasin otsima kuhugile peidetud kõlareid. Orkester ja koor kõlasid ootuspärasemalt, aga siiski väga hästi. Usun, et mulje sõltub palju sellest, kus kuulaja istub. Selles, et akustika on hea ja kontserdipaik suurepärane, pole kahtlust.”  Maaja Roos (R. Tobiase tütretütar): “Kuulates “Joonase lähetamist” Pauluse kirikus, ei tulnud mul mõttessegi analüüsida akustikat, sest muusika jõudis minuni kogu oma väärtuses.”  Tiiu Levald (keskrõdul): “Julgen arvata, et nüüd on Eestis saal, kus võivad kõlada kõige vägevamad suurvormid!”  Märt-Matis Lill (põrandal keskel): “Pauluse kirikus oli väga õdus ja meeldiv. See on kindlasti parem kui Vanemuise kontserdisaal, aga minu arvates jäi see ruum selle teose jaoks natuke väikeseks. Ma arvan, et Jaani kirik oleks akustiliselt parem olnud. Ma ütleksin veel, et see teos vajab lihtsalt füüsiliselt rohkem ruumi ja õhku. Aga muidu jättis kirik väga hea ja mõnusa mulje. Ma arvan, et Tartu/Eesti on saanud juurde väga hea suuremate kammerkoosseisude/väikese orkestri saali. Esitusega jäin väga rahule.”    Kristjan Hallik (põrandal keskel): “Nii suure koosseisu ja puupüsti täis kiriku puhul ei saa kindlasti akustikast päris adekvaatset pilti. Aga üldiselt tundus huvitav ja kindlasti kutsub järgmisi kontserte kuulama. Orkester istus täpselt kupli all ja sellest tõenäoliselt ka teatud kumin. Kuulsin ka arvamust, et päris tagant oli hea kuulata.”  Mart Jaanson (põrandal rõdu all): “Olukorras, kus kirikusaal oli rahvast täis, polnud sellist kirikusaalile omast järelkaja, nagu ootasin. Mõnes mõttes on see hea, sest sobib polüfoonilise barokkmuusika (nt J. S. Bachi) esitamiseks. Romantilise suurvormi puhul aga oleksin oodanud veidi suuremat akustilist mõju. Tuli meelde ettekanne paar aastat tagasi Vanemuise kontserdisaalis, kus istusin lava lähedal ja olin kuidagi enam akustikast haaratud. Samas kostis kirikus kõik väga selgelt. Chorus mysticus’t oleks isegi rohkem soovinud, aga see ju peabki nagu “nurga tagant” kõlama. Kokkuvõttes tundus saali akustika sealt, kus mina istusin, asjalik ja selge, aga mitte lööv.” Lõuna-Eesti suurim pillide kuningas, Tartu Pauluse kiriku Pascheni orel AD 2015 KRISTEL AER 12. september oli Tartu Pauluse koguduse jaoks tähtis päev. Pidulikul jumalateenistusel õnnistati sisse täielikult uuenenud kirik, mis on ühtlasi ka Tartu linna suurim saal, ning võeti kasutusele suurim orel, mis Eestisse sel sajandil ehitatud.  Uued orelid, st pillid, mille ehitamiseks ei ole kasutatud mõnda juba olemasolevat instrumenti ja mille ehitusaasta algab numbriga kaks, on minule teada olevalt järgmised (registrite arvu sisse on arvestatud ka transmissioon e laenuregistrid):  2006 – Tallinna Jaani kiriku kooriorel, ehitaja Martin ter Haseborg (Saksamaa), 20 registrit, 2 manuaal-klaviatuuri ja pedaal;  2007 – Pärnu kontserdimaja orel, ehitaja Martin ter Haseborg, 52 registrit, 3 manuaali ja pedaal; 2010 – Pärnu Eliisabeti kiriku Kriisa orel, ehitaja Hardo Kriisa, 36 registrit, 3 manuaali ja pedaal; 2011 – Tallinna Metodisti kiriku orel, ehitaja Guido Schumacher (Belgia), 24 registrit, 2 manuaali ja pedaal; 2012 – Tallinna Niguliste kirikmuuseumi Tinti orel, ehitaja Ago Tint, 20 registrit, 2 manuaali ja pedaal. Kaks kolmandikku nendest orelitest on barokiajastu muusikale orienteeritud, kuid nii Pärnu kui Metodisti kiriku pillidel saab hästi ka muude ajastute oreliteoseid esitada. Tartu Pauluse Pascheni orel on aga eelkõige romantilise “hingelaadiga” instrument. Tema suurus on 56 registrit, kolm manuaali ja pedaal, klaviatuuri ulatus manuaalides C–c4 ja pedaalis C–g1. Veidi selle oreli saamisloost. 2008. aastal kutsus Tartu Pauluse kogudus kokku orelikomisjoni, mille eesmärk oli uue oreli tellimise ettevalmistamine. Komisjoni kuulusid SA Tartu Pauluse Kiriku esindaja Elo Süld, koguduse õpetaja Joel Luhamets, koguduse juhatuse liige Priit Humal, kolm organisti – Urmas Taniloo, Kristel Aer ning Pauluse organist Anna Humal –, oreliehitaja Hardo Kriisa ning oreliekspert Rootsist, siin juba mitme projektiga seotud olnud Göran Grahn. Komisjon pani paika lähteülesande, mis sündis läbi pikkade arutelude ja muutus veel aja jooksul. Selle alusel valiti välja oreliehitusfirmad, millele esitati suunatud pakkumise kutse. Kirikuruumi taastamist ei olnud veel alustatudki, kui 2008. aasta mais kutsuti pakkumisest huvitatud orelifirmad Tartusse tulevase oreli asukohaga tutvuma ja kohtuma orelikomisjoniga, et selgitada oma pakkumise aluseks olevaid seisukohti. Tartusse tulid seitsme oreliehitusfirma esindajad Saksamaalt, Soomest, Rootsist ja Šveitsist, nad said võimaluse kohtuda ka taastatava kiriku arhitektide ning akustika spetsialistiga. Lõpuks tegid 2009. aasta veebruari algul pakkumise viis firmat, mille hulgast, hinnates pakkumise kõiki osi punktisüsteemi alusel, valiti välja Paschen Kiel Orgelbau (juhtiv oreliehitaja selles firmas on Roland Monczynski). Pilli hakati ehitama ja ehitusprotsessi käis orelikomisjon Saksamaal jälgimas, kirikuruumi hakati orelit püstitama 2014. aastal.  Tartu Pauluse kirik on art noveau stiilis ja on üks mõjuvamaid 20. sajandi sakraalehitusansambleid Eestis. Ka oreli kõlaline lähtekoht on klassikaline, aga romantilise värvinguga. Inspiratsiooni on saadud (siin ja edaspidi tuginen Pascheni oreli kõlalise poole eest vastutaja Helmuth Gripentrogi tekstile – K. A.) klassikalistest oreliehitusprintsiipidest ja romantilisest traditsioonist Saksamaal, Skandinaavias ja Eestis 19.–20. sajandil. Valitud stiili alusel on oreli manuaalklaviatuurid, mida on kolm, järjestatud terrassidünaamika põhimõtteid järgides (seda kasutasid valdavalt oreliheliloojad 19. sajandi lõpupoolel, näiteks S. Karg-Elert ja M. Reger): esimene ehk põhimanuaal, swell ja positiiv (II ja III manuaal asuvad mõlemad paisukapis). Oreli labiaalvilede kõlamaailm lähtub põhiliselt Saksa ja Baltimaade traditsioonidest, keelregistrid on inspireeritud Skandinaavia romantilisest stiilist ja järgivad Rootsi oreliehitaja Per Larsson Åkermani (1826–1876) põhimõtteid. Åkerman oli väga hea oreliintonaator/häälestaja, ta õppis Saksamaal ja Prantsusmaal ning tõi Skandinaavia oreliehitusse mitmeid uusi suundi. Erinevad flöödiregistrid põhinevad jällegi rohkem Saksa ja Baltimaade 19. sajandi traditsioonil. Oreli dispositsioonis on palju keelpillilaadseid registreid, mis soodustavad orkestraalse värvingu saavutamist. Nii leiame Tartu Pascheni orelist huvitava kõlalise sünteesi, mis toimib suurepäraselt romantilise muusika esitamisel. Samal ajal saab väga hästi mängida ka vanemat, näiteks J. S. Bachi muusikat – igal manuaalil on olemas 16-jalasel registril põhinev principal-koor kroonituna mixtur-registriga. Keelviledest koosnevaid, nasaalseid registreid on pillil 13, sealhulgas 32-jalane väga madala kõlaga contra-posaune. Keelregistritest on kõige huvitavam eraldi tuulepõhjal asetsev clarinette 8, mis on muudetava tuulesurvega ja mängitav nii teiselt kui kolmandalt manuaalilt – selle kõla tuletab meelde harmooniumi ja on sellisena Eestis ainulaadne. Oreli mängutraktuur on mehaaniline ja registritraktuur ning koplid (ühendajad) elektrilised. Pillil on ka generaal-crescendo ehk rull, mis on väga oluline just saksa romantilise muusika esitamisel. Veel on orelil ka midi-funktsioon (laseb salvestada organisti mängu ning seda hiljem kuulata) ja moodne kombinatsioonide süsteem, mis lubab arvuti abil programmeerida kogu kontserdiprogrammi, jumalateenistust jne. Pascheni oreli sisseõnnistamisteenistusel ning avakontserdil kõlas orelikomisjoni liikmete esituses väga erinevat muusikat: vana ning uuemat Prantsusmaalt (Clerambault, Balbastre, Mulet), Saksamaalt (J. S. Bach, Mendelssohn, Reger) ning Eestist (Tobias, Jaanson), andes tunnistust pilli mitmekülgsetest kasutusvõimalustest eri ajastute oreliteoste interpreteerimisel. Nõnda on meil Eestis nüüd huvitava kõlapildiga võimas orel Tartu suurimas saalis, seda on mugav mängida, kasutades kõiki tehnilisi võimalusi. Kindlasti inspireerib ta paljusid organiste, heliloojaid ja orelimuusika nautijaid. Minge kuulama ja avastama!
