Arvustus. Laulu tuules lehvib poeedinahk
Marko Kompus"Poeedinahk"Unenoppija, 2014    USA keeleteadlase Noam Chomsky maailmakuulsaks saanud lause värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt[1], mis pidi näitlikustama grammatika loovust, võiks vabalt asendada mõne Marko Kompuse "Poeedinaha" ühelauselise värsireaga: muezzinbussis inimliha jänes kortsutab naeratusi (lk 15) või otsides hallollust sigaret uisutab üle päevakoera ja tagasi (lk 17). Autor, nähes, et olemasolevatest sõnadest ei piisa, ja saades aru, et emakeel ei köieta, vaid pakub endas lõputult võimalusi, kasutab keelt loovalt. Tundub, nagu jookseks Kompuse luuletustes keel ühes mõttega ees ja tähendus püüaks visalt järele vudida. Tuul, nahk ja (külje)luud Sarnaselt autori varasemate luulekogudega on sellegi teose värssidesse põimitud kuhjaga üllatuslikke liitsõnu: kärumeesvärske, karibuurehvid, lehmkylgne, nuhutusuks … "Poeedinaha" läbivateks kujunditeks on aga lihtsad elemendid nagu tuul, luud ja nahk. "Poeedinahk" näibki väga õhuline teos, kuna pea igas teises luuletuses puhuvad tuuled või tegutsevad linnud. Kuid kõrgustest maa peale tulles leiab eest mulda, sõnnikut, koera– ja tuvisitta ning lademetes asju. Kogu see mustus ja kola paneb sügelema, higistama ja köhima: ja mu puust köha – terve rukkipõld / ​[ — ] /​ mis on emane ja isane kolju tuulde sylitab tuult /​ terve ja haige põlev rästas põleva mehe kõhus /​ must ja aevastusmuusikat riivav õunu kyynistav /​ isand hauaga toidab lusikat (lk 71). Näib, et keha on Kompusele kui ümbritseva maailma mudel. Kui köha on tuule inimkehaline ekvivalent, siis nahk ja luud näivad olevat õhu ja maa kehalised vasted. Nahk on autorile sisutu ja tühi nagu õhk. Selle endist omanikku enam ei ole, mistõttu kannavad või kulutavad seda uued jõud: maa-​alusel kurgulael raagus jäämäed roobitsevad koeranahku (lk 46). Luu kui keha lagunemise viimane maine jäänus esindab maad: von võileib põlvil korjab rebase luukere läbi lukuaugu /​ lumele söögipalveid (lk 53). Põlvili olek markeerib siinkohal tihedamat seotust maaga. Luukere läbi lukuaugu ajamine tähistab aga viimast lagundatuse astet. Teoses on luude puhul tihti täpsustatud, et tegemist on küljeluudega. Mingit kindlamat küljeluu või naise temaatikat "Poeedinahas" siiski välja ei arendata – küljeluu esineb pigem ühena paljudest Kompuse luules ettetulevaist sõnust, mis küll kordusena lugeja pähe kõlama jäävad, aga mis oma esinemiskontekstiga väga tihedalt ei seostu. Kompuse õhk ja maa on vastandlikud: õhk on puhas ja tühi, maa räpane ja asju täis. Siiski on need kaks elementi omavahel ühendatud. Nendevahelised seosed on lahti seletatud luuletuses "Kalakindad": inglite kyljest rebenevad tatitykid kammeljate juurde /​ näe pilvi sajab nad vehivad kinnastega /​ see teeb kuusejuured magusaks (lk 57). Nendest luuleridadest saab selgeks, et taeva lagunemine ongi maise kõntsa tekitaja. Luule kui kollektiivse alateadvuse väljendus Kompuse näiliselt suvaliste väljendite ja keerukate metafooride taga võib aimamisi näha palju igapäevaseid, kulunud väljendeid, vanasõnu ja kõnekäände, mis on endale tema luuletustes uue kuju saanud. Siiski võib tema luule kõverpeeglis näha sedagi, kui kummaliselt võib igapäevakeel kõlada. Näiteks pane suvi kinni muidu sygis jahtub ära (lk 73) ei pruugi tänapäevasele lugejale tunduda palju kummastavam kui kõnekäänd pane suu kinni, muidu süda jahtub ära. Kõnekäänulise aluspõhja kaudu meenutab Kompuse lühivormiline luule Ilmar Laabani mitte-​teri[2]. Samas kasutab Kompus Laabani tekstides valdavaks olevaid ristlauseid vähem. Niisiis sürrealistliku eelkäija kopeerimist ma "Poeedinahas" ei tähelda, pigem on autor sellise kontsentreerituma luulevormini jõudnud iseseisvalt. Kompuse tekstis esineb intertekstuaalsust. Näiteks Paul-​Eerik Rummole viitav lumepimedus (lk 41) või "Onu Remuse jutte" meenutav kokk koomas lase nokklooma saba lahti (lk 8), mis tuletab meelde, kuidas Kilpkonnaonu teda uputavale Rebaseonule hüüdis: "Viska juurikas käest ja võta mu sabast kinni!"[3] Samuti esineb viiteid muinasjutule "Keisri uued rõivad": nagu reisimees keisris põld kannab sygelevatkuube (lk 68) ja kui tydruk rabavees haugub /​ su leib-​ihus kohtuvad keisri uued riided (lk 69). Tsitaate, kõnekäände ja muud olmeelu sünteesides on "Poeedinahk" (või kogu Kompuse luule) justkui eestlaste kollektiivse alateadvuse väljendus. Nimelt esitab autor oma teostes eestlaste üldkultuurilisi teadmisi, mistõttu kõnetavad tema tsitaadid ja parafraasid ennekõike eestikeelset lugejat. Alateadvusest kõnelemisele annab alust asjaolu, et kõik kultuuriteadmised on esitatud segipaisatud ja fragmentaarsel kujul, põimituna Kompuse enda poeetilise häälega. Seejuures ei ole tema metafoori– ja sisutihe süntees üldsegi pidetu, vaid pakub lugejale piisavalt äratuntavat tähenduse loomiseks. Kompus kui isamaa (ja emakeele) luuletaja ning ühiskonnakriitik Juba Marko Kompuse varasemast loomingust leiab teatud laadi isamaalisust[4], näiteks luuletustes "Ärge Näppige Eestit"[5] ja "stipendiumi nägu on kalašnikov"[6]. Ometi paistab just "Poeedinahas" autor varasemast selgemini olevat isamaa ja emakeele luuletaja. Seda temaatikat esineb umbes neljandikus "Poeedinaha" tekstides. Kuigi Kompuse luules on kodumaa teema esitatud ebatraditsiooniliselt, on see siiski väga südamlik ning hingestatud: ma olen isegi pesakast luulele luuletustele /​ ööle ja eestile selg vastu puud (lk 76). Eriti südamelähedane paistab talle olevat emakeele küsimus. Omamoodi on ta nagu Kristjan Jaak Peterson, kelle tuntumad read võiks kompuslikus võtmes kõlada umbes nii: suupillivaritsev kurgne lättevesi terita jõgede kalaluid /​ ja raiu emakeele koopasse laskeavad torni ja muusika poole (lk 54). Kompuse rikas luulekeel on justkui emakeele elujıulisuse demonstratsioon. Sealjuures just emakeelest rääkivatest luuletustest võib välja lugeda ka ühiskonnakriitilisi noote. Näiteks mõned read luuletusest "Seitsmele kirvevarrele": saanud kalaluid palgaks eesti keelt rääkimise eest /​omakorda ma palkan osade luude eest õunapuu mustas /​ kaarikus rändava nägemuse /​ palkan ja kui seda yksindusleket tullakse välja /​ juurima mu seest puu seitsmele kirvevarrele asetab oma sõrme (lk 36). Kuigi selline sürrealistlik luule näib esmapilgul eiravat tänapäeva ühiskondlikku ja sotsiaalset olukorda, on tänapäev sinna ometi sisse kirjutatud. Kompuse luules võib tajuda teda ümbritsevat olmet – isegi kui luuletused on sisult abstraktsed, sisaldavad nad igapäevaseid asju, nagu puuriitasid, üürikortereid, lusikaid, jalgrattaid, toole ja saapaid. Ülalesitatud luuleridadest, kus emakeele rääkimise eest on saadud vastu vaid kalaluid, peegeldub teatud laadi "vaese kirjaniku" eluolu. Seda muljet süvendavad mitme luuletuse kärbsed, mustus ja köha. Lisaks esineb tema luules arutluskäike poliitilistel teemadel: keda sõda lakub seda rahul ei ole vaja puhtaks pesta /​[ — ] /​ta on lakutud ja räägib jahtunud linnumunade emakeelt /​ ta on lakutud ja tal on räägunahk vahetada isamaa vastu /​ ta on lakutud ja ta lähetab ennustajaid välja peale /​ et nende ader lypsaks maaema tilgatumaks (lk 66). Sellest luuletusest võib lugeda välja lisaks patsifistlikele nootidele ka muret keskkonna pärast. Kompus on selles tekstis vastu maa ekspluateerimisele – tilgatumaks lypsmisele. Kuigi selles luuletuses ilmnevad autori ökokriitilised jooned, on sellise teema käsitlemine tema puhul erandlik. Marko Kompuse "Poeedinahk" on ühest küljest väga sarnane tema eelmiste luulekogudega "Vallaliste jõgede tõkkejooksja" ja "Surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad". Sarnasus tuleneb tema metafooririkkast keelest ning loominguliste liitsõnade rohkusest. Ometi esineb "Poeedinahas" nii vormilisi kui ka sisulisi uuendusi. Uueks vormivõtteks on lühikesed, epigrammilikud värsid. Selgemalt kui varasemates teostes on "Poeedinahas" esil isamaa ja emakeele temaatika. Uus on ka luuletustes selgelt esil olev õhulisus – see poeedinaha sisse jääv õõnsus, mis vastandub ümbritsevale olmele. Kompuslik keelemaastik nimega "Poeedinahk" on kindlasti süvenemist väärt, sest selle sügavustest leiab uusi avarusi. [1] Colorless green ideas sleep furiously. [2] Ilmar Laaban. "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid". Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 156 – 170; 176 – 181. Esmakordselt ilmunud kogumikus: "Rroosi Selaviste". Stockholm: Vaba Eesti,1957. [3] Joel Chandler Harris. "Onu Remuse jutte". Eestindanud Eduard Tasa. Tallinn: Oktoober, 1992, lk 36. [4] Vt Paavo Matsin. "Professor Koti ettekanne umbusukomisjonile" – Sirp 11.06.2010. [5] Marko Kompus. "Vallaliste jõgede tõkkejooksja". Tartu: M. Kompus, 2006. [6] Marko Kompus. "Surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad". Tartu: Ornitologos, 2008.
