Arvustus. Kõndiva entsüklopeedia mälestuseks
 Hardost jäi ikka väga suur auk. Kuigi eluajal oli tema tabamine vahel sama hästi kui töö. Juku-Kalle kirjutas kord poolvihase eepose, kuidas ta KesKus lehte teeb ja autoreid taga ajab, Hardo nende seas:""Kus lugu on?" "Just saatsin ära," valetab Aasmäe süütult." Ise pandi kord kirja, mis Harts – nii hüüdis teda Juku-Kalle – ehk Kõndiv Entsüklopeedia – mulle meeldis niimoodi – oli rääkinud, saadeti talle meili peale ähvardusega, et panen Su nime alla ja läheb lehte nii et miilenki. Poole tunniga oli Aasu – heal targal mehel palju nimesid – kohal ja töötas tekstiga peale hammustamata. Vahel aga ilmus Hardo täiesti ootamatult eiteakust. Äkki kostis terav küsimus: miks tööd ei tehta? Selge, spetsialist kohal. Õige vastus küsimusele oli, muide: käsku ei ole. Paras pauk, kui Hardot natuke vähem kui aasta tagasi äkki ei olnud. Leidis ka aja, va linnateadlane, pühad ja kõik meeleolus, aga tema. Ime siis, et läksid liikvele igasugused jutud, kuis ega ta nii väga ise kukkunudki. Et teadis liiga palju. Teadis ta tõesti kohutavalt palju, miks muidu tahtsid öelda Kõndiv Entsüklopeedia. Pole see koksamine usutav. Koksata on mõtet ühiskondades, kus olemas häbitunne, kui miskit segast ja piinlikku peaks välja tulema. Usub keegi, et siin maal veel midagi häbenetaks? Eh, nekroks kisub. Juku-Kallest on ilmatu kena, et ta Hardo KesKusis ilmunud lood mõttetutest riikidest kokku kogunud ja kaanestanud. Mis siis, et kunagi loetud, kambas ja kammitsemata veel mõnusamad. Oli omaette lust avastada, millise riigi Hardo seekord mõttetuks kuulutab. Hüva, mingist Aafrika joonlauaga tõmmatud piiridega larakast saad aru, see pidigi äparduma Aga siis tuleb, muheleb vuntsi ja teatab, et Kanadal pole mingit mõtet sees. Tõestab ära ka veel, ehkki mitte liiga tõsiselt. Olgu vahele märgitud, et kord tõestas Hardo, kuidas Tallinnal pole mingit mõtet. Ise veel linnapea olnud, nahk sihuke. Lühidalt, Tallinnast ei saa kunagi asja, sest geograafia on jätnud igavese pudelikaela Ülemiste ja mere vahele, kust siis kõik linn peab läbi pugema. Sellepärast meenutab Tallinn ülalt kikilipsu. Kasvavat kikilipsu, mille ühest otsast teise jõudmine on nuhtlus. Selliseid ja muid tarkusi jagas Hardo vahetpidamata ja heldelt. Tõesti, tundus, et ta teab kõike, jäi vaid imestada, mis viisil tal aega ja jõudu jätkunud selliseks saada. Polnud ta ju mingi nohiseja, vaid kruus õlut oli ikka hea ettepanek. No jälle kisub nekroks, sest imelik ikka, kui jagad, et polegi kellegi käest igasugu lollidele küsimustele tarku vastuseid küsida. No kindlasti on, aga neid nii hästi ei tunne. Andke andeks. Et siis Hardo seletab siin ära, mismoodi igasse riiki on sisse kootud mingi kala, mis varemhiljem läheb haisema ja muudab riigi mõttetuks. See lihtsalt ei saa enam hakkama enda, oma alamate, oma valitsetava maa-alaga. Ammugi siis vaimsete ja aineliste varadega. Hakkab tegelema enamasti jamast möödavaatamise ning asendustegevustega. Sõda muidugi on kõige väljapaistvam, olgu kodu- või välis-, aga kõlbavad ka visioonid, konverentsid, rahva ümberkasvatamise programmid. Mis siis, et piirid ei pea, usk riiki hõreneb, kodanikud löövad kõigele käega, lapsed lähevad pätiks. Peaasi, et statistiliselt on kõik vinks, rahvusvaheline üldsus rahul. Aeglane koolmine, sõnaga. On vaid kahju, et Hardo töö pooleli jäi. Lust olnuks lugeda mõttetu riigina kirjeldatud Euroopa Liitu ja miks.
