Peeter Helme: me upume sümbolite merre
Moodustavad ju viimased ühe seitsmendiku riigi neljast ja poolest miljonist asukast. Äsjasel referendumil jõudis viie kandidaadi seast lõppvooru lõunaristi ning maooride sümbolit hõbesõnajalga kujutav lipukavand. Järgmise aasta märtsis toimub lõplik otsustamine, mil rahvas hääletab, kas jääda senise koloniaalminevikku kajastava lipu juurde või defineerida end sümboliliselt ümber, mõtestada end Okeaania riigi ja rahvana. Need arengud polegi võib-olla olulised meile, kes me asume Uus-Meremaalt vaadatuna maailma kuklapoolel. Või vähemalt pole need olulised otseselt. Aga kaudselt siiski. Sest vaadates neid Uus-Meremaal väljapakutud lipukavandeid, torkas mulle pähe, kui professionaalsed, laetud ja tugeva sümboolikaga nad kõik on. Ikka korduvad neid sõnajalalehed või selle elemendid, esindatud on maooride must värv, sageli kombinatsioonis brittide sinise, valge ja punasega. Kõik läbi mõeldud, kõik paigas. Mõnel kavandil rohkem, teisel vähem, aga üks ühendab kõiki neid kümneid kavandeid, mida iga huviline saab ka internetist ise vaadata. Selleks on tugev sümboolika. Mis äratas minus ühe ammuse, kümne aasta taguse mälestuse. Õppisin toona Berliinis ja ühes seltskonnas läks jutt sümbolite peale. Keegi ütles seejuures vist ise eriti midagi mõtlemata, et meie põlvkonnal polegi sümboleid vaja. Mäletan, et vaidlesin vastu ja läksin vist ka selle kodanikuga tülli, aga see polegi oluline. Huvitav on hoopis see, et kümme aastat tagasi võis midagi säärast öelda – sümbolid, ja mis siis? - aga nüüd, 2015. aasta viimastel päevadel tundub see täiesti absurdne. Sümbolid on kõikjal meie ümber. Me mitte ei uju sümbolite meres, vaid upume neisse. Sümbolitega vehivad nii liberaalid kui konservatiivid, nii usufanaatikud kui ateistid. Kõik kuulutatakse sümboliks: kooseluseadus on selle toetajate meelest sümboolse väärtusega, see olla märk meie kuulumisest liberaalsesse Euroopasse, samas kui selle vastased näevad selles sümbolit meie orjameelsusest ja moraalsest lodevusest; mõne meelest on sümboolselt oluline, et president ei pakuks vabariigi aastapäeva vastuvõtul alkoholi ja mõne teise meelest oleks selline otsus just vale sümbol – sümbol traditsioonide kaotamisest. Ja kui juba presidenti mainida, siis kas ta polegi mitte ise tervenisti üks sümbol? Kõik, mis ta teeb või tegemata jätab, on sümboolse väärtusega. Ja tema Läti naine... Oeh, see on sedavõrd suure kaaluga sümbol, et siinkohal pean parem suu ja nendin lihtsalt, et jah – sümbolid on kõikjal meie ümber. Ja see, et alustasin Uus-Meremaa lipuvõistlusest, näitab ainult seda, et sümbolitel pole suurt kaalu mitte ainult Eestis vaid kõikjal maailmas.
